Viis versiooni, kuidas Andrus Ansip ametist tagasi astub
Peaminister Andrus Ansip on üle kuue aasta olnud peaminister ja üha enam arutatakse, et kaua avalikkus teda veel vastu võtab ja kaua ta ise suudab seda ametit pidada. Variante, kuidas taanduda, on mitu. Täna pole neist ükski väga päevakajaline, kuid ära tabada väärika ja võitjana taandumise hetk on keeruline kunst.
Eelmisel laupäeval kirjutas Priit Hõbemägi "Keskpäevatunni" blogis: "Mida aeg edasi, seda rohkem eraldub osa valitsusest Eesti tegelikkusest, sulgedes silmad ja kõrvad avalikkuses valitsevale rahulolematusele. Peaminister Ansipi viimaste nädalate erakordne kõrkus ja ülbe suhtumine presidendi, õiguskantsleri ja riigikontrolöri poolt tehtud asjakohastele märkustele haldusreformi kohta näitavad veenvalt, et tema side reaalsusega on katkenud. Tema lõputud näited Taanist ja Luksemburgist demonstreerivad, et tema arvates on tegu olukorraga, mida saab "võita", tuues nutikaid argumente. Kuid see pole nii. Eesti ei kuulu valitsusele ja arvamuse monopol ei kuulu peaministrile. Üha selgem on, et sellise käitumisega saavutab Ansip vastuseisu avalikkusega, mis lõpeb tema juhitud valitsuse langemisega enne valimisperioodi lõppu."
Hõbemägi pole sugugi esimene, kes juhib tähelepanu Ansipi ühe-tõe-monopolile ja debattide lämmatamisele. Seni pole Ansipi esinemiskultuur tema ega Reformierakonna vastu tööle asunud. Kas asi on Ansipi tugevuses või alternatiivi puudumises nii erakonna sees kui ühiskonnas, polegi hetkel oluline.
Hetk, mil Ansip peab ametist lahkuma, võib olla pigem lähedal kui kaugel. Aga me ei räägi nädalatest ega kuudest.
Aga miks, millal ja kuidas Ansip võib kunagi Stenbocki majast välja kolida?
1. Ansip lahkub ise. Nagu tegi Tony Blair 2007. aasta talvel, mil kuulutas, et astub juunis tagasi. Ta võitis sellega isegi opositsiooni lugupidamise. Blair, sarnaselt hea jutuga Ansipiga, raius end rahva mällu oma tagasiastumiskõnega, kus kaudselt vabandas brittide Iraagi ja Afganistaani poliitika pärast. Kuigi Ansip on öelnud, et ta ei kujuta end Euroopa kõrges ametis ette, on ta järgmine amet just Euroopa suunal.
Andres Anvelt, SDE: "Ansipi lahkumine saab toimuda n-ö pehme maandumisena ja seda vastavalt riiklikule ja erakondlikule "vajadusele". Pigem jääb pakutud variantidest pinnale n-ö edutamine kuhugi rahvusvahelisele tasemele ja miks mitte Euroopasse. Ka koalitsioonisiseses poliitvõitluses soovib Reformierakond kindlasti jääda võimule just juhtiva erakonnana.
Selleks peab erakond vähemalt näiliselt pehmendama oma poliitikat ning otsima inimkesksema poliitika suundi. Seda on Ansipiga väga raske teha. Ansipiga võib kindel olla ainult ühe teatud osa valijate ustavusele, kuid kogu Eestimaa armastust ta ei too. Jumal on muutunud liiga krutsifiksiks, mistõttu vajab erakond selleks, et laiem usk temasse kestaks, juba ka ise tuntavat reformi.
Väljapoole peab "reformi" reform paistma uuendusena, mitte võitlusena. Seetõttu toimuvad muudatused juba enne valimisi ja rahulikult, näides möödapääsmatuna üha kiiremini muutuvas maailmas.
Taoline stsenaarium võib aga pöörduda pea peale juhul, kui ei suudeta kokku leppida uues juhis, kes ühtaegu paistaks tugevana ja lisaks annaks valitsemisele ka inimlikuma näo. Uus liider peab tekitama lootust ka neis inimestes, kes on siiani harjunud Reformierakonda valima, kuid on sisemuses asunud otsima uut väljundit.
Seetõttu ei peagi ta olema professionaalne „tõekuulutaja,“ vaid lihtsalt uus ja usaldusväärne, kuid kindlasti pehmema kuvandiga poliitik, kes tooks tagasi usu, et Reformierakond on võimeline Eestit edasi viima. Kes ta on, seda näeme siis, kui Reformierakonna avaldusi hakatakse värske näo abil personaliseerima. Ikka selleks, et Reformierakonna valijad mõtleksid valimistel: me nagu tunneksime seda inimest juba 1500 aastat."
2. Ansip kaotab valimised. Järgmised valimised on 2013. aastal ja kui seal peaks Reformierakonda tabama kaotus, on parteijuht sunnitud võtma vastutuse. Samas on Ansip ja erakonna strateegid piisavalt nutikad, et ennetada reitingu kukkumist.
3. Ansip saab partei sees konkurendi. Hetkel pole sellist meest ega naist erakonnast välja kasvamas. Sest ees on tugev liider, talle järgnevad vanema põlve poliitikud, neile omakorda verionoor brigaad. Ühel hetkel, ja selle hetke täpset aega keegi ei tea, on Reformierakonnal siiski vaja selget number kahte. Praegu pole sellist nime parlamendis ega valitsuses. Kunagi on küll räägitud Urmas Paetist, aga täna pole ta motiveeritud sellele kohale isegi mõtlema.
4. Reformierakonna reiting kukub. Kui reiting kukub enne valimisi mitu kuud järjest, peab erakond tegutsema ja kedagi ohverdama. Kõige loogilisem ja mõjusam ohverdus oleks just peaminister.
5. Eurokriis jõuab Eestisse. Sõltumata presidendi ja peaministri ausast retoorikast, et Kreekat ja Euroopast osaliselt päästes abistame ka iseennast, on küll õige, kuid siseriiklikult õõnes ja kohe, kui me peame reaalselt eurokassasse abiraha maksma, kukub ka meie valitsus.
