Näiteks torkab silma ukrainlaste võimetus, või ka soovimatus, mingis mõttes on see üks ja sama, lahendada olukorda läbirääkimiste teel. Kindlasti on siin oma osa omandiinstinktil – meilt võeti ära terve poolsaar, seda ei tohi nii jätta, agressor peab saama karistatud; ehkki ongi ebaselge, kes ja kuidas teda suudab karistada. Kuid mitte vähem ei mängi rolli ukrainlaste kui riikimoodustava rahva kogenematus. Selles mõttes on venelased neist vanade imperialistidena kaugelt üle. Vaadake näiteks, kuidas venelased on suutnud hiljutised surmavaenlased, tšetšeenid, enda kasuks tööle ja isegi sõdima panna! Siit on mõndagi õppida meilgi.

Edukas kodustamine

Ma kirjutasin „venelased“, ehkki tegelikult pidanuksin kirjutama „Putin“ – sest tšetšeenide „kodustamine“ on täielikult selle mehe teene, just tema lõi usalduslikud suhted esmalt vana ja siis noore Kadõroviga. Ning tulemus – missugune „režiim“ seal Tšetšeenimaal praegu ka ei toimiks, rahvas elab hästi, jõukalt, ei nurise.

Samamoodi pean Putini isiklikuks saavutuseks seda, et Venemaa kui riik on hakanud tegutsema võrdlemisi organiseeritult. Vaadake, mis toimub praegu põgenikega, keda isegi väga tagasihoidlike hinnangute järgi on viimaste kuudega Ukrainast üle piiri tulnud sadu tuhandeid. Eimingit segadust, eimingit ehtvenelikku „bardakki“! Piiri lähedal on üles seatud telklaagrid, kuid see on üksnes otsekui „vahepeatus“, sest sealt transporditakse põgenikud laiali mööda suurt Venemaad, eri oblastitesse ja linnadesse. Osa paigutatakse sanatooriumidesse ja puhkekodudesse, ootama, millal on võimalik koju naasta, teistele leitakse töökohad; noored pääsevad konkursita ülikooli. Bürokraatilised takistused on viidud miinimumini, elamisloa saab loetud päevadega, ka kodakondsuse taotlemine on tehtud nii lihtsaks kui võimalik. Kas võis midagi sellist ette kujutada suure „vabadusearmastaja“ Jeltsini ajal?

Kuid mis muidugi kõige enam hämmastab – ja see ei sõltu enam Putinist, see on venelaste kui rahva iseloomuomadus, mis nüüd selgesti esile on tulnud – on see, kui kangelaslikult venelased sõdivad. Nende vastas seisab regulaararmee – ja ometi nad panevad vastu. Muidugi, „separatistide“ seas on palju selliseid, kelle jaoks sõda pole kui mitte elukutse, siis vähemalt suurim huvi – kuid arvata, et neile seal mingeid suuri summasid makstakse, ei tasu. See on vabatahtlik missioon, mehed panevad mängu oma elu, sest arvavad – õigus on nende poolel, ja seda õigust peab kaitsma. Ning vaadates, kuidas sajad ukraina sõdurid oma naha päästmiseks rindelt üle Venemaa (!) piiri põgenevad, ei teki küll suurt kahtlust, kumb pool on surmakartmatum. Jah, nüüd me näeme, tänu millele peksti Venemaalt minema nii Napoleon kui ka Hitler...

Naiivsed venelased

Ühes pole venelased muutunud – nad on sama naiivsed nagu varem ja arvavad ikka veel, et maailmas valitseb mingi õiglus. Mingis mõttes ei tohiks nad ju Ukraina vägede tegutsemise üle kurta – sest kas nad ise alles paar aastakümmet tagasi samamoodi ei kaitsnud oma „territoriaalset terviklikkust“? Ja ometi on siin üks suur vahe, mis, mulle näib, ajab neid marru. Sest kui venelased pommitasid Groznõid, mõistis maailm selle hukka, praegu aga maailm kiidab tagant – tapke pealegi venelasi, paras, nii ongi neile vaja.

Milles on sellise väsimatu veneviha vedrujõud? Küllap selles, et venelased on teistsugused, nad pole orienteeritud üksnes omakasule, neid huvitavad olulisemad probleemid, „neetud küsimused“, nagu ütles Dostojevski. Kas ajab venelast viina jooma see ebatavaline hingeseisund, või vastupidi, just joomine on pannud neid visalt otsima vastuseid küsimustele, millele vastus puudub, seda ma öelda ei oska, küll on aga minu jaoks selge, et Venemaad keegi enne alistada ei suuda, kui nad ükskord ise välja surevad.

Selline rahvas, kangelaslik.

Liitu uudiskirjaga