Veiko Eltermann: Kas metsa peab koristama?
Ja kui tihti peaks metsa koristama ja hooldama, et see ikka enam vähem korras püsiks?
Mis on ühist metsal ja merel? Kumbki ei saa segamini minna, sest mõlemad on ju looduslikud keskkonnad. Reostada saab mõlemat, aga see on hoopis teine teema. Metsa hooldamine ja koristamine tõuseb päevakorda siis, kui metsa looduslikku hingamisse sekkub inimene eesmärgiga saavutada inimlik rahulolu.
Rahulolu võib tekkida näiteks metsa inimesele meelepärasemaks muutmisest, et näe, korjasin risu ära ja nüüd on metsas palju parem kõndida (mõtlemata samas, et risuga pakiti kokku ka paarkümmend liiki). Paraku pole inimese metsas kõndimise või jalutamise mugavusaste metsale ei majanduslikus ega bioloogilises mõttes hinnangu andmiseks mingi mõistlik kriteerium.
Peamiselt valmistavad inimesele rahulolu aga need arvukad puidutooted, mida me aastasadade ja –tuhandete vältel oleme harjunud kasutama. Metsamajandus on kõigest sellise rahulolu saavutamise vahend.
Metsi saab majandada arukalt, vähem arukalt, arusaamatult või ka lausa absurdselt. See viimane juhtub siis, kui inimene ei taha või ei oska üldse looduse rütmidega arvestada.
Üheks looduse rütmiks on näiteks torm. On äärmiselt arukas tormijärgselt mets kokku korjata, ära koristada ning valmistada veel riknemata puidust kõike, mida puidust teha annab. Kes jääb hiljaks, saab kütet, kes jääb lootusetult hiljaks, ei saa midagi. Sama kehtib ka tavalises rütmis kasvava metsaga, kus võitluses valguse pärast kaotajaks jäänud puud surevad ükshaaval ja märkamatult. Enne kui see juhtub, teeme kaotusele kalduvatest puudest paberit. See ongi metsa hooldamine.
Arukuse juurde kuulub ka muidugi kalkuleerimine, kus, millal ja kui palju. Kui kolm puud on maha kukkunud, siis pole kuigi arukas suure traktoriga neile kolme kilomeetri kaugusele järele sõita. Kui need kolm puud on aga tee ääres, on lugu hoopis teine. Kas siis need kauged puud jäävadki koristamata? Jäävad jah, kuna tehtavad kulutused ületavad saadavaid tulusid ning samas on terve seltskond liike selle üle tänulikud, et inimene nende rikkalikku toidulauda enne pudru valmimist kokku ei korja.
Väga paljudes metsades saavutab inimene aga rahulolu sellega, et jätab looduse omapead, ega sekku teiste liikide toimetustesse. Ka selline otsustamine on aruka metsamajanduse lahutamatu osa.
Seega polegi tavakodanikul bussiaknast metsa piieldes kuigi lihtne aru saada, kas mets on segamini seetõttu, et inimene pole suutnud või tahtnud arukalt metsa majandada (loe: metsast materiaalset kasu saada või kasu saamiseks valmistuda) või hoopis seetõttu, et metsade mittemajandamine antud kohas ongi ainuke ja parim eesmärk, st materiaalse kasu saamisest on loobutud ja emotsionaalne kasu saadakse rahulolust, et metsal lastakse omapead olla.
Selle õigustatud teadmatusega on väga lihtne leppida, kui me mõtleme end tundmatus tukas viisakaks külaliseks ja ei käitu kui vaegteadmistega revident.
Autor on RMK metsakorraldustalituse juhataja.
