Veerpalu kaitsetiimi avastus: WADA tegi arvutusvea
Vaatamata paljudele uuringutele, on teadlaste teadmised hGHst seni veel suhteliselt piiratud. hGH testimine on hetkel pea iga eestlase meelel ja keelel ning kogu protsessi ümber on palju ebaselgust.
Kuigi WADA on väidetavalt loonud esmakordselt maailma teadusajaloos ilmeksimatu testi, mis peaks kõik dopingutarvitajad kinni püüdma, ei ole need asjad siiski nii lihtsad. Katsume alljärgnevaga selgitada teadusrühma peamisi argumente Andrus Veerpalu hGH testimise loos.
1) Kuidas WADA test töötab? WADA poolt väidetakse, et test on spetsiifiline süstitud hGHle (nn recGH) kuna ta mõõdab hGH erinevate vormide suhet ning et see on midagi äärmiselt stabiilset.
See aga pole päris nii. WADA test tegelikult ei määra süstitud hGHd. See test määrab inimese veres kasvuhormooni kontsentratsiooni. Täpsemalt, mõõdab see test hGH kahe erineva fraktsiooni (recGH ehk 22 kDa ja pitGH ehk totaalse GH) ning nende kahe kontsentratsiooni alusel arvutatakse suhe. Testi aluseks on siiski hGH kontsentratsioon ning seega ei saa väita, nagu oleks test “tundetu” hGH taseme kõikumistele. Pigem vastupidi, on näidatud, et hGH kõikumised muudavad ka isovormide vahekorda.
2) Väidetakse, et hGH testis muutub isovormide vahekord ainult pärast hGH süstimist.
Selle kinnitamiseks sooritatud kontrollkatses on katsealuseid vaid 20. Lisaks pole selge, kas samasuguse tulemuse võiks saada ka mõne füsioloogilise tegevuse tagajärjel — kas näiteks tühi kõht, suur kehaline pingutus, hapnikuvaegus vms on võimelised sama tulemuse andma? Me ei tea, sest seda sellest tööst ei selgu. Kui aga vaadata kirjandust laiemalt, siis pigem süveneb tunne, et võib küll. Kui hGH sekretsioon on aktiivne, toimub eelistatult 22k Da (nn recGH) isovormi sekretsioon. Ka WADA ametnikud oma vastuses tunnistavad, et tõepoolest võib see vahekord muutuda treeningu tagajärjel. Seega, pole välistatud, et hGH isovormide test ei muutu positiivseks pärast treeningut. Täiesti võimalik on, et Aafrikas nälgivad lapsed annavad antud WADA testiga positiivse tulemi.
3) Kui kaua kestab nende mõjurite toime?
WADA väidab 2 tundi. Samas, teaduskirjanduse andmed on siin väga erinevad, ning see kaks tundi ei ole “garanteeritud”. Äkki mõnel inimesel, kelle organismis vabaneb hGHd väga palju, püsib hGH taseme suurenemine oluliselt kauem? Või on tegemist hGH retseptorite afiinsuse muutumisega? Otseselt pole seda keegi uurinud, kuid oleks loogiline arvata, et miks mitte. Seega ei ole WADA esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et nende test on nii kindel kui nad väidavad ning et see test ei võiks anda vale-positiivset tulemust.
4) Vereproov võeti ebastandardses olukorras.
Alpimajas viibimine on väga tugev hGH sekretsiooni stimuleeriv faktor. Pannes siia juurde kurnava pikaajalise treeningu, mis eelnes alpimajas viibimisele, saame me kahe tugeva faktori kombinatsiooni. WADA testi väljatöötajad pole uurinud ei alpimaja ega ka pikaajalise intensiivse treeningu mõju testi tulemustele. Vähemalt pole selle kohta edastatud infot.
5) WADA pole esitanud korrektseid andmeid testi valideerimise kohta.
Vastuseks meie küsimustele väidavad nad, et jaanuarist 2010 kuni märtsini 2011 on nad testi kasutanud enam kui 3000-l sportlasel. Suur arv tundub olevat atraktiivne, kuid see ei tähenda, et test oleks valideeritud kasutamiseks erinevatel spordialadel, erinevate füsioloogiliste iseärasustega inimestel. WADA ametnikud pole esitanud mingeid andmeid nende väidete peale.
Testi kasutamine ei ole ju veel selle valideerimine. Kui puuduvad kindlad andmed selle kohta, kes testitavatest on kasutanud kasvuhormooni dopingut ja kes mitte ei saa me teada kui usaldusväärne on test. Valideerimiseks tuleb uurida testi tulemuste varieeruvust kahes piisavalt suures katseisikute grupis — need, kes on sünteetilist kasvuhormooni süstinud ja need, kes ei ole. Nende andmete põhjal tuleks leida testi tundlikkus ja spetsiifilisus — ehk siis tõenäosused, et test annab dopingukasutajal positiivse tulemuse ja mittekasutajal negatiivse tulemuse. Otse loomulikult nõuab tänapäeva teadusuuringute tava, et sellise uuringu detailsed arvulised tulemused ka avalikustatakse.
6) Vastuseks meie küsimustele testi referentsväärtuse arvutamise kohta on WADA esitanud andmed, mis viitavad ilmselgetele arvutusvigadele.
Nimelt väidavad nad, et referentsväärtuse arvutamisel on kasutatud 300 katseisiku andmeid, kellest valgest rassist meessportlasi oli 140. Edasi selgitatakse, et referentsväärtuse arvutamisel eeldasid nad mõõdetava suhte Gaussi jaotust (ehk normaaljaotust) ja väärtus leiti nii, et valepositiivsete tulemuste tõenäosus oleks 0.01% (ehk 1/10000).
Siin on tehtud mitu viga. Esiteks on 140 indiviidi ilmselgelt liiga vähe suurt täpsust nõudvateks arvutusteks. Teiseks, peab arvestama, et normaaljaotus on sümmeetriline jaotus, mis tähendab seda, et kui näitaja keskmine on umbes 0,5 (WADA väitel 0,5-0,6) siis 1-st suuremate väärtuste esinemine on sama tõenäoline kui 0-st väiksemate väärtuste esinemine.
Tegelikult aga ei saa 0-st väiksemaid väärtusi esineda ja seetõttu peab keskmisest suuremaid väärtusi esinema rohkem kui normaaljaotust kasutavad arvutused näitavad. Kui arvutusi korrigeerida nii, et negatiivsete väärtuste esinemine ei oleks lubatud, nihkub samadel põhimõtetel arvutatud referentsväärtus vahemikku 2-st 3-ni. See muudaks aga kindlasti negatiivseks Andrus Veerpalu B-proovi tulemuse, ja võimalik, et sõltuvalt täpsetest referentsandmetest (mida WADA ei ole esitanud) ka A-proovi tulemuse.
7) WADA poolt ei ole leidnud piisavalt põhjendamist suur erinevus Andrus Veerpalu A- ja B-proovi tulemustes.
Nii suur varieeruvus ühe indiviidi proovides viitab sellele, et mõõdetava näitaja varieeruvus võib olla tegelikult märksa suurem kui WADA poolt esitatud ja referentsväärtuste arvutamiseks kasutatud andmed viitavad. Ka WADA enda reeglid hGH testi puhul ei luba üle 20%list A ja B proovitulemuste erinevust. Andrus Veerpalu puhul erines A ja B proovi tulemus 33%! See on tõsine viide, et testiga ei ole kõik korras.
8) Lõpuks — vereproovide võtmiseks on olemas teatud head tavad või nõuded, millest osa on soovituslikud ning osa on kohustuslikud.
Soovituslik ei tähenda, et seda võiks rikkuda, soovituslik tähendab, et see on hea tava ja nii peaks tegema. Ajakirjanduses on levinud väited, nagu oleks teadusgrupp ajanud segi verepassi ja tavalise dopingu reeglistiku. Iseenesest teeb selline “kompliment”, nagu me ei suudaks kahe dokumendi vahel vahet teha, meile muidugi au. Ja veelgi rohkem rõõmustame hästi valgustatud ning tähelepanelike ajakirjanike üle.
Kahjuks on aga siiski nii, et oma arvamuses pidasime silmas dokumente, mis puudutavad nii laborite kui ka testimise standardeid, aga ka testimise jaoks vere võtmise ja hoidmise juhendeid. Vaidlusalusel juhtumi puhul esineb mitmeid olulisi kõrvalekaldumisi juhenditest. Enamus on neist küll soovituslikud, kuid mitmed kõrvalekalded soovituslikest nõuetest võivad akumuleeruda ja põhjustada vereproovi kõlbmatuks muutumise.
Näiteks on olemas eeskiri, mille kohaselt peab vereproov jõudma laborisse 36 tunni jooksul pärast vereproovi võtmist. Andrus Veerpalu vereproov saabus laborisse 42 tundi pärast vereproovi võtmist. Samuti ei tehtud proovi esmast töötlust koheselt (nagu nõuab eeskiri), vaid alles 66 tundi pärast vereproovi võtmist. See viimane punkt on kohustuslik ISO standardi järgi tegutsevale laborile ning selle mittetäitmine, tähendab ISO standardi rikkumist. Mis puudutab alpimajas vereproovi võtmist, siis tegemist ei ole kindlasti standardtingimusega. Vähemalt ei ole WADA seni suutnud veenvalt tõestada, et Andrus Veerpalu hGH positiivne test ei saaks olla tingitud nendest mittestandardsetest vereproovi võtmise ja käitlemise tingimustest.
Teisisõnu, WADA pole suutnud meid veenda, et mitmedki kõrvalekaldumised heast laboritavast ja korrektsetest kehtestatud reeglitest, ei põhjustanud vale-positiivset tulemust.
9) Lisaks testi puht nn fundamentaalsetele puudustele, on häirivad ka FISI otsuses toodud ilmsed valeväited.
Selguse huvides toome nad siinkohal uuesti välja. Esiteks: kuigi FISi otsuse seisab, et Andrus Veerpalu viibis B proovi avamise juures, ta siiski ei viibinud seal.
B proovi avamise juures oli ainult tema esindaja dr Jüri Laasik. Teiseks, Andrus Veerpalu pole ennast kordagi süüdi tunnistanud. See on FISi meelevaldne tõlgendus Andruse karjääri lõpetamise kirjale. Spekulatsioonid ja kahtlustused ning püüd tõlgendada sündmusi endale soovitud valguses ei too kindlasti asjas selgust. Pigem tuleks värske pilguga asjaolud rahulikult üle vaadata.
Kokkuvõttes võime jätkuvalt kinnitada, et teadlastest ekspertgrupi tegevuse eesmärgiks ei ole kunagi olnud kellegi puhtaks pesemine ega tellimustöö tegemine. Me oleme maksimaalselt lähtunud objektiivsetest teaduslikest andmetest ning oleme kogu protsessi käigus säilitanud sõltumatuse.
Kuid kas ka teine pool suudab säilitada oma arvamustes sõltumatuse?
Tahaks loota.
