Kui mõned kristlased väljendasid kristluseviha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“
Kristluseviha — ainuke sallitud vihkamise vorm?
Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.
Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.
Lauamängu turuletoomisest möödus napilt paar nädalat, kui raamatupoodidesse ilmus suure triumfiga (kuhjadena kõige nähtavamale kohale) Andrus Kivirähki poolt Jumala nime all avaldatud jutukeste kogumik „Jumala lood“. Raamat sisaldab lugusid, mille avaldamise läbi on Eesti Päevaleht juba viie aasta vältel võimaldanud hr Kivirähkil Jumala ja kristlaste üle irvitamise kirele anduda. Et Eesti Päevaleht on ka ussisõnade mängu peamiseks reklaamijaks, võib arvata, et koostööst saadud nauding on mõlemapoolne.
Vaevalt võib see mõtlevaile inimestele üllatusena tulla, et üleriigilise levikuga päevalehes regulaarselt Jumala kujutamine banaalselt ja labaselt päevapoliitilistel teemadel räuskava debiilikuna solvab kristlasi, kes usuvad, et Jumala nime ei või ilma asjata suhugi võtta, rääkimata Tema nimel rumaluste levitamisest.
Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.
Antikristlik programm
Nagu hr Kivirähki endagi sõnad mõista annavad, ei saa tema kristluse vastast tegevust seletada pelgalt labase huumorimeelega, hoolimatusega kaasinimeste suhtes või püüdlusega kas või teiste väärikuse riivamise hinnaga raha kokku kraapida.
Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.
Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.
Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.
Kahjuks ei ole hr Kivirähki ja hr Künnapi kristlusevastased ettevõtmised ei originaalsed ega isoleeritud. Need kujutavad endast pikki aastakümneid Nõukogude Liidus valitsenud ja (eriti pärast selle lagunemist) Lääne-Euroopas hoogu kogunud trendide matkimist.
Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.
Kristlikust identiteedist lahtiütlemine
Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.
Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.
Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?
Oma identiteedilt kristliku kihi lõpliku mahakraapimise järel võime avastada, et see, mis alt välja tuleb, ei ole kaugeltki nii meeldiv, kui meile on tihti sisendatud.
Lõpetuseks tahaks loota, et ETV ja Kultuurkapital vähemalt teadvustavad, milliste suuremate ideoloogiliste programmidega nad end seovad, kutsudes hr Künnapi tippajal eetris ette kandma oma kristlusevihast läbiimbunud luuletusi või rahastades Jumala desakraliseerimise eesmärgist lähtuvate „Jumala lugude“ väljaandmist. Loodan, et nad teadvustavad ka kaasnevat vastutust.
Jah, eraldi võetuna tunduvad need väikeste asjadena, kuid nende märgiline tähendus suures pildis on kõike muud kui väike.
