Vardo Rumessen: Mis juhtus 20. augustil?
20. augusti otsus tagas EV taastamise, mis tähendas seda, et riigivõimu teostamise õigus saab olla vaid põhirahvusel, so. Eesti Vabrariigi (EV) kodanikel. Selleks alustas EK 21. augustil isikutunnistuste väljaandmist. Isikutunnistuste väljaandmine oli tegelikult võitlus kodakondsuse põhimõtete eest — et riigikogu valimistel osaleksid vaid EV kodanikud.
Lähtudes Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel 1990. aastal saavutatud kokkuleppest üleminekuperioodi lõpetamiseks ja seadusliku riigivõimu taastamiseks — selline iseseisvuse deklareerimine ei oleks suutnud tagada välisriikide tunnustust, kuna puudusid EV seaduslikud riigivõimuorganid. Seda näitas meile ka Leedu kogemus.
20. augusti ajalooline otsus sündis kahe erineva ideoloogia omavahelises teravas võitluses. Üks lähtus Eesti Vabariigi kontinuiteedist ja soovist taastada põhiseaduslik riigivõim, mis kuulub EV kodanikele, st põhirahvusele, teine pidas tähtsamaks iseseisvuse tühipaljast (välja)kuulutamist iga hinna eest. Et küll pärast paistab, mis saab. Usun, et kui Eesti Komitee esindajatel poleks õnnestunud osaleda 20. augusti otsuse ettevalmistamisel, elaksime me praegu hoopis teistsuguses Eesti riigis, mida tol ajal nimetati tinglikult “kolmandaks vabariigiks”.
Arvan, et Eesti Komitee oli sel kriitilisel ajaloohetkel tasakaalustavaks jõuks, mis ei läinud kaasa nende inimeste hetkeemotsioonidega, kes veel hiljuti olid seadnud oma eesmärgiks liidulepingu sõlmimise (ÜN otsus 16. novembrist 1988), ning oleksid olnud valmis ka nüüd minema kergema vastupanu teed ja loobuma Eesti Vabariigi taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel (see formulatsioon oli esitatud juba Eesti Kongressi 1. istungjärgul 11. märtsil 1991). Küsimus oli ju selles, et kui võetakse vastu otsus taastada EV õigusliku järjepidevuse alusel, siis peaks ÜN kui ebaseaduslik organ oma tegevuse lõpetama. Just seetõttu on mitmed endise Ülemnõukogu liikmed püüdnud hiljem Eesti Komitee rolli selle otsuse sündimisel pisendada. Tegelikult pidi Eesti Komitee juhtkond pidama üle aasta ebavõrdset võitlust mitte ainult venemeelsete jõududega, vaid ka Ülemnõukoguga ja Savisaare valitsusega, et tagada Eesti Kongressi otsuste elluviimine.
Tulles tagasi augustikuu sündmuste juurde, tuleb silmas pidada, et selleks ajaks oli Nõukogude Liidu (NL) majandus juba nii kokku varisenud, et rubla kaotas oma väärtuse. Ajaleht „Rahva Hääl“ (14. august 1991) kirjutas, et „Savisaar peab rubla päästmist lootusetuks“. 13. augustil oli Savisaar taas Moskvas kohtunud NL peaministri Valentin Pavloviga ja Jeltsini asetäitja Juri Sokoloviga, kellega arutati Eesti ja NL vahelise majandus-ja kaubanduslepingu sõlmimist, mis kujutas endast ettevalmistust liidulepingu sõlmimiseks. Nagu kirjutas „Postimees“ (14. ja 15. augustil), oli järgmine kohtumine planeeritud 20. augustile. Siis oli kavas viie vabariigi poolt allkirjastada liiduleping, mis pidi olema vajalik täidesaatva võimu struktuuri muutmiseks.
Tippkohtumisele pidi aga eelnema NL ja Eesti valitsusdelegatsioonide kohtumine 19. augustil, millest kummaltki poolt pidi osa võtma kuus ministrit, nende seas pea-, rahandus- ja majandusminister. Kuid liidulepingu sõlmimine polnud vastuvõetav NLKP diktatuurimeelsetele kommunistidele, kes tegid viimase katse olukorda päästa ning nõudsid Gorbatšovilt erakorralise olukorra kehtestamist. Kuid Gorbatšov sellega ei nõustunud. Jääb saladuseks, miks Savisaar otsustas pühapäeval, 18. augustil sõita mitte Moskvasse, vaid hoopis Stockholmi, kuhu Rootsi ametivõimud polnud teda kutsunud ja kus ta esines vaid Norrmalmstorg’il iga-esmaspäevasel miitingul. Polnud ju pühapäeval veel mingit informatsiooni, mida Moskvas kavatsetakse teha.
Kui Eesti Komitee oli 19. augusti hommikul teinud avalduse, milles kutsus kõiki eestimeelseid jõude üles koos tegutsema, siis edastas Tiit Sinisaar selle raadio kaudu kell 15.00. Mõne aja pärast helistas Marju Lauristin ja kutsus meid Ülemnõukogusse. Kui saabusime Toompeale, siis võeti meid koridoris saadikute poolt väga lahkelt, võiks öelda isegi kergendusohkega vastu. Ülo Nugise toa ees olid Nugis, Lauristin, Rüütel ja veel keegi. Kohtusime Nugise toas. Seal minu mälu järgi Rüütlit enam ei olnud. Kui Nugis küsis meie käest, kas me oleme valmis kutsuma rahvast Tele-j a Raadiomaja kaitsma, vastas Enn Tarto kindlalt: „Jah, muidugi“. Otsustasime, et Kelam ja Nugis lähevad kohe TV-sse ja kutsuvad koos rahvast üles Tele- ja Raadiomaja kaitsele. Meid paluti istungite saali ja pandi istuma. Rahvarindelased kibelesid kiiresti otsust teha.
Pärastisel kohtumisel Rüütliga oli ta väga murelik sündmuste arengu pärast ja ta püüdis ilmselgelt saavutada mingit kokkulepet. 19. augustil ei teadnud veel mitte keegi, milline see kokkulepe võiks olla, sest kaalul oli kogu Eesti rahva tulevik. Kuna Savisaart ei olnud, siis oli selge, et Rüütel kardab võtta kogu vastutust enda peale ja sellepärast kinnitas ta meile sel päeval, et “täna ei võeta mingit otsust vastu”.
Kohtusime temaga veel mitmel korral ja püüdsime selgitada, et meie ei saa nõustuda puht vormiliste muudatustega (oli välja pakutud ka variant nimetada Ülemnõukogu ümber Taastavaks Koguks). Õhtul hilja kohtusime uuesti Rüütliga, kes ütles, et tankid on Tondile läinud. Käisime Valges saalis vaatamas, mis toimub platsi peal, kus rahvas ootas. Olukord oli tõesti pingeline eelkõige sellepärast, et Rüütel kartis ja kõhkles, sest Savisaart ju ei olnud. Samas ei usaldanud ta Savisaart ja kartis ilmselt, et Savisaar võib haarata võimu, arvestades tema varasemaid nõudmisi Riigikaitse Nõukogus kuulutada välja erakorraline olukord, millest meile oli varem rääkinud Kadriorus Nugis.
Kui ma hiljem Rüütli käest küsisin, kes oli tema arvates Moskva putšistide poolt kavatsetud määrata ENSV asehalduriks, siis ta vastas, et ta teab, kes olid kavatsetud panna Leedu ja Läti juhtideks, kuid Eesti kohta ta ütles, et seda ta ei tea. Kui ma hiljem küsisin Indrek Toomelt, kas Savisaar teadis, mis on Moskvas kavas, ja miks ta sõitis ootamatult Stockholmi, vastas Toome, et „muidugi ta teadis“.
Õhtul keegi koju ei läinud, kuna oodati tankide tulekut Toompeale. Kohtusin hilja õhtul uuesti Rüütliga ja see vestlus muutus väsimuse tõttu kohati emotsionaalseks. Seekord esitasin Rüütlile mõned põhimõttelised küsimused:
1) Kui ÜN kuulutab iseseisvuse välja, siis millistes piirides ta saaks seda teha?
Sellepeale vastas Rüütel, et see on väga keeruline küsimus ja seda peab mõtlema jne, ja seda ei saa praegu otsustada. Ma ütlesin, et kuigi 3. märtsi 1991 rahvahääletusest võtsid osa kõik ENSV elanikud, ei olnud sellel vastavalt Eesti Komiteega saavutatud kokkuleppele riigiõiguslikke tagajärgi ja seega pole Ülemnõukogul rahva mandaati eirata Tartu Rahulepingut.
2) Milline on väljakuulutatava riigi kodanikkond?
Ka sellele küsimusele vastas Rüütel, et see olevat raske küsimus ja seda peab mõtlema. Seletasin, et kuna ÜN on valitud ENSV elanike poolt (koos okupatsiooniarmeega), siis tähendaks see ÜN jätkumist uue nimega ja eestlastel oleks uues parlamendis ja tulevases valitsuses suur oht jääda vähemusse.
3) Kui ÜN kuulutab iseseisvuse välja, kas see tähendab, et seaduslik riigivõim ongi Eestis taastatud?
Eesti Kongress oli kuulutanud välja Lippmaa sõnadega restitutio ad integrum ja selles olid EK ja ÜN juba sisuliselt kokku leppinud 1990. aastal, kui kuulutati välja üleminekuperiood. Küsisin Rüütlilt, kas siis nüüd kui nõukogude tankid on tänaval, tahab ÜN kuulutada üleminekuperioodi lõppenuks? Selle peale seletas Rüütel midagi pikalt vajadusest saavutada Venemaa tunnustus ÜN otsusele jne.jne.
Oletan, et need küsimused panid Rüütli tõsiselt mõtlema olukorra üle, mis sundis teda öösel vastu võtma otsuse, et ta kirjutab alla ainult sellisele ÜN dokumendile, millel on olemas EK nõusolek. Hommikul helistas uuesti Lauristin ja ütles, et peaksime jätkama eilset arutelu. Kuulsime, et ta oli ÜN juhatuses toonitanud, et otsust võib panna ainult siis hääletusele kui on garanteeritud kõigi eestlastest saadikute poolthääled. Nii läksime uuesti Toompeale, kus Nugise toas oli koos grupp juriste ja igasugu tegelasi (Jüri Raidla, Tõnu Anton, Lauristin, Hänni, Nugis jt.). Meile tutvustati dokumenti, mis oli koostatud Raidla juristide poolt. Nagu ma mäletan, oli selles neli punkti:
1) Lõpetada üleminekuperiood
2) nimetada ÜN Taastavaks Koguks
3) kuulutada välja Eesti iseseisvus
4) taotleda välisriikide tunnustust Eesti iseseisvusele
Kuna Eesti Kongress oli juba varem teinud ettepaneku viia läbi Taastava Kogu valimised, siis oli ÜN soov nimetada end ümber Taastavaks Koguks täiesti absurdne. Võimatu oli ka nõustuda üleminekuperioodi kuulutamisega lõppenuks antud olukorras. Siis tegi Hänni ettepaneku see punkt välja jätta. Lauristin aga ütles, et nüüd pole midagi muud teha, kui moodustada Constitutional Assambley, mis pidi moodustatama pariteetsetel alustel. Tekkis küsims, kes osalevad Põhiseaduse rahvahääletusel? Meie seisukohtadele oli neil raske vastata ja Raidla ütles, et “siis oleme me valesti oma ülesandest aru saanud”. Ta ei öelnud, kes sellise ülesande neile andis.
Põhiline vaidlus toimus kolmanda punkti ümber, iseseisvuse väljakuulutamisest. See oli aga võtmeküsimus riigi kodanikkonnast, ja seega küsimus kodanikkonna õigustest riigivõimu teostamisel. Milliseks oleks kujunenud uue Riigikogu koosseis, kui ÜN oleks kuulutanud välja Eesti iseseisvuse selle esitatud dokumendi alusel? Oli ju Eesti Komitee teinud selleks ajaks kõik ettevalmistused kodanikkonna fikseerimiseks isikutunnistuste abil. Selleks oli saavutatud 15 maakonna volikogu toetus sellele dokumendile ja lõpuks ka ÜN Presiidiumi toetus. Kuid pool aastat hiljem tegi ÜN Presiidium kummarduse Savisaare jüngrite nõudmisele oma otsus tühistada. Vaatamata sellele andsime 21. augustil Pärnus välja esimesed isikutunnistused Vabadussõja veteranidele. See aga takistas Savisaare valitsusel hakata kogu elanikkonnale välja jagama siniseid Eesti passe, mis oleksid olnud ka uue riigikogu koosseisu valimise aluseks, nagu see oli kavandatud. Selle kava nurjamiseks pidin ma korduvalt kohtuma siseminister Robert Närskaga, et moodustada riiklik kodakondsusamet. See koostöö oli päris konstruktiivne. Pidasin nõu ka Kadriorus Rüütliga.
Nagu hiljem selgus, kandsid meie pingutused siiski vilja. Meile oli juba siis selge, et kodakondsuspoliitika on rahvuse säilimise üks võtmeküsimus. Ega asjata ei süüdista Venemaa Eestit just nimelt nendes punktides, mida taotles Eesti Komitee ja mille alusel Putini sõsarpartei üritab juba pikemat aega meie tehtud “vigu” parandada.
Tulles tagasi 19. augusti õhtuste sündmuste juurde, mäletan, et kui vaidlused Nugise kabinetis olid ummikusse jooksnud, siis Nugis katkestas koosoleku ja keegi esitas ettepaneku, et Lauristin ja Hänni teeksid hoopis uue teksti. Nii ka sündis.
Järgmisel päeval, 20. augustil toimus kell 13 Eesti Komitee koosolek, kus võeti vastu otsus kohustada EK juhatust osalema vastava dokumendi arutelul ÜN-s ja pidada vajalikuks üheskoos välja töötada:
1) EV kodakondsuse seadus
2) Riigikogu valimisseadus
3) EV ajutine põhiseadus.
Seega oli Eesti Komitee peamiseks eesmärgiks Eesti iseseisvuse ja seadusliku riigivõimu taastamine, mis tagaks Eesti rahva säilimiseks vajaliku riigiõigusliku aluse. Kui läksime kell 17. uuesti Toompeale, siis toimus suur koosolek ruumis 115, kus olid kõikide fraktsioonide esindajad. Rahvarinde esindajad protestisid selle punkti suhtes, mis kinnitas Eesti iseseisvust ja nõudsid uue vabariigi väljakuulutamist.
Selleks ajaks oli Rahvarinde juhatus eesotsas Savisaarega kokku kutsunud Vabaduse väljakul rahvakoosoleku, kus RR eeskõnelejad nõudsid iseseisvuse väljakuulutamist selgitamata, mida see sisuliselt tähendaks.
Tulles tagasi ruumis 115 toimunud koosoleku juurde, mäletan, et Peet Kask ja Ignar Fjuk protestisid kuni viimase hetkeni, et jätta välja viide ÜN 30. märtsi 1990 otsusele Eesti Kongressi tunnustamise kohta seadusliku riigivõimu taastajana. Kelle ülesandel nad tegutsesid? Kuna Savisaar ei osalenud mitte ühelgi neist koosolekutest, kus arutati Eesti iseseisvuse taastamist, siis julgen väita, et Savisaarel ei olnud iseseisvuse taastamisel tegelikult mitte mingit rolli peale Rahvarinde koosoleku organiseerimise. Selle asemel hakkas ta hiljem EK-d süüdistama otsusega venitamises, nimetades meid isegi iseseisvuse väljakuulutamise vastasteks, nagu see olnuks meie jaoks mingi pseudoprobleem.
Kuigi EK taotles ka uue kodakondsusseaduse väljatöötamist, jäi see punkt kahjuks välja, kuna see oleks ilmselt võinud viia arutelu katkestamiseni. Siis lõi Nugis ootamatult rusikaga lauale, ja ütles, et aitab vaidlemisest, sest kompromiss on saavutatud ja seda ei ole enam võimalik hakata kallutama ühes või teises suunas. Seega oli küsimus otsustatud.
Osalesime õhtusel ÜN istungil, kus Rahvarinde saadikud Veidemann, Põldroos, Valk jt kritiseerisid ÜN otsuse teksti selle “liiga pehme” formulatsiooni pärast. Oli veidi naljakas kuulda, kui halb see on, kuid oma esinemise lõpul kutsusid nad kõiki üles selle poolt hääletama. Vene saadikud eesotsas Lebedeviga püüdsid seda igati takistada, kuid Nugis oli ettenägelikult juba koosoleku alul taotlenud omale erakorralisi volitusi, mis võimaldas tal nende proteste ignoreerida. Lõpuks nad lahkusid saalist ja ÜN otsus võeti vastu 69 poolthäälega. Nii kujunes 20. augusti otsus siiski Eesti Kongressi ideede võiduks, mis olude sunnil sündis Ülemnõukogu kätega.
Ütlesin Kelamile, et me peaksime minema Rüütlit selle eest õnnitlema. Täiesti „juhuslikult“ toodi tema palvel istungitesaali kastitäis šampust. Oli pidulik hetk. Ainult Savisaar istus oma valitsuse toolil üksinda ja oli silmnähtavalt pettunud. Huvitav miks? Vist sellepärast, et keegi talle šampust ei pakkunud!
Autor on pianist, muusikateadlane ja poliitik. Omaaegne Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee juhatuse liige.
