Vandalismi ees ei saa käsi rüppe lasta
kaunid paigad ja puhkealad väärtuseks, mille hoidmine meie ühine südameasi.
Tuletagem meelde, kuidas vaid paar aastat tagasi kogunesid kümned ja kümned tuhanded inimesed “Teeme ära!” prügikoristustalgutele, et Eestimaa korda teha. Ja kuigi seda aktsiooni on hiljem tabanud tagasilöögid, on siiani tuhandeid inimesi, kes jätkavad koristustalgute traditsiooni. Õigesti teevad!
Ent kahjuks näitab see, et meil on tulnud oma looduskauneid paiku, aga ka linnakeskkondi, üleriigiliste aktsioonide raames sel viisil prügist koristada, et endiselt on inimesi, kelle jaoks metsaalune on eeskätt sobiv koht isetekkeliseks prügimäeks ning avalik ruum lõhkumiseks ja rikkumiseks.
Tallinna Botaanikaaed teab seda oma valusatest kogemustest liigagi hästi. Aastaid on botaanikaaias, eriti suviti, kõige kaunimal lillede õitsemisajal, tegutsenud vandaalid, kes on pööranud pahupidi lillepeenraid, lõhkunud pargimööblit, valgusteid.
Igal aastal on sellega tekitatud botaanikaaiale 60 kuni 70 tuhande kroonini ulatuvaid otseseid rahalisi kahjusid. Kui sinna juurde liita botaanikaaia töötajate aeg, mis kulub vandalismiaktide tagajärgede likvideerimiseks ja aiaelementide taastamiseks, siis võib selle summa ka mitmekordistada. Rääkimata siis rahas mõõdetamatutest kahjudest — haruldaste ja aastaid aretatud liikide kahjustada saamisest või hoopis hävimisest.
Kui materiaalsed kahjud kõrvale jätta, siis vähem oluline pole moraalne kahju. Aastaid ja aastaid tehtud töö võib rikkuda mõne hooletu liigutusega. Igaüks, kes tegeleb lillede ja taimedega, mõistab, millise valuga südames on lõhkumistöid vaadanud botaanikaaia töötajad.
Botaanikaaia turvalisust taimede kaitsmise seisukohast on õnnestunud oluliselt parandada uue piirdeaia ehitamise ning rangema kontrolliga territooriumi üle. Kui aga jälgida turvalinti Pirita jõe kalda poolsest jalgväravast, peame tõdema, et nende inimeste eest, kes tegelikust botaanikaaia väärtusest aru ei saa ja seda läbikäiguhoovina kasutada soovivad, meil kaitset ei ole. Tegemist ei ole kurjategijatega. Need on pealtnäha tavalised inimesed. Jalgratturid, kes sattusid siia ei tea kust ja kes end ja ratast üle värava aitavad. Noor perekond lapsega, kelle jaoks isa lihtsalt toore jõuga värava lahti tõmbas ja printsina valgel hobusel perekonna sisse juhatas.
Botaanikaaed ongi eriline keskkond. Samas, ega siis meie rannametsad pole vähem väärtuslikud. Eesti erinevad piirkonnad on kasvupaigaks paljudele haruldastele taimekooslustele. Iga taim ja puu on tegelikult väärtuslik nii oma bioloogilise funktsiooni poolest kui ka osana loodusest, keskkonnast.
Heade ilmade tulekuga suureneb Eestis kahjuks ka rüüstamine ja prügi maha viskamine. Harvad pole juhused, kus öösel looduses aega veetvad inimesed püüavad tule tegemiseks murda elusaid puid. Esiteks on see viljatu tegevus — tuld sellest materjalist ei tee. Teiseks aga tekitab see pöördumatu kahju loodusele.
Piknikupidajad metsas jätavad endast tihti maha prügi. Kindlasti üks ohtlikumaid prügiliike on kilekotid, nagu juhtis tähelepanu ka hiljutine killerkoti kampaania. Kusjuures väga tihti on küsimus just pealtvaatajate tegevusetuses. Me ju mõistame, et seltskond, kes kuskil rannametsas, selleks mittesobivas kohas õhtu hakul seadusega keelatud kohas lõket teeb, ei tõota midagi head. Paremal juhul jääb neist maha prügi. Halvemal juhul aga kustutamata lõke ja metsatulekahju.
Miks me siis ei teata politseisse, nähes seadusevastast tegevust?
Miks me ei teata avalikes randades mootorsõidukiga sõitvatest inimestest?
Kui palju on suvilarajoone, kus on prügi äravedu korraldamata, kuid sealne suvituskogukond ei võta selle probleemi osas midagi ette?
Eks põhjused on erinevad. Mõni kardab sekkuda, kardab sekeldusi. Mõni ütleb, et see ei puutu temasse. Mõni ei näegi kaugemale oma ukselävest — mis toimub võõral maal, polegi tema probleem.
Vahel polegi mõistlik ise sekkuda. Kunagi ei tea, mis olukorda võib sattuda. Kuid selleks ongi professionaalsed õiguskaitseorganid. Ja näiteks ebaseaduslikule tuletegemisele pöörab politsei kindlasti tähelepanu, sest kõik saavad aru, et hilisem metsatulekahju kustutamine tekitab riigile palju suurema kulu.
Kõige enam aga peame alustama iseendast ja mõistma, et probleemid prügi ja rüüstamistega on sedavõrd suured seetõttu, et neid põhjustavad paljud inimesed, igaüks eraldi, tehes pisut halba.
Kunagi lubas üks Eestu poliitik võitlust jõmlusega. Usun, et selle üleskutse aktuaalsus pole põrmugi vähenenud. Üks on aga kindel — ilma võitlusesse astumata me kindlasti ei võida. Pole lootustki.
