VANA KULD: Ühtne Eesti: Ei rünnata sinu sõnumit, vaid sinu nägu või vormi, milles sõnumit tood
Järgnevalt avaldame Ühtse Eesti teadaande muutmata kujul:
Mis juhtub homme?
Nad pole eriti andekad, kuid see ei paista välja, kuna neid kaitseb hästi sissetöötatud ringkaitse. Neil pole eriti head haridust, aga me ei tea seda, sest nad on meile tundmatud hallid varjud seinal. Nad mängivad meie raha, tuleviku ja lõpuks ka eludega, kuid nad ei vastuta tehtud otsuste eest, sest keegi ei nõua neilt seda. Kui me tahame neid kritiseerida, valavad nad meid üle anonüümse sõimuga. Jah, ilmselt saate aru, nad on parteisõdurid ning neid on palju.
Parteidele truude palgasõdurite arv on aastatega kasvanud ning nendega on täidetud meie raha eest loodud ametikohad, mis olid algselt mõeldud teenima avalikkuse huve. Nüüd teenivad need kohad parteide huve ja tihtipeale isegi mitte neid, vaid märksa kitsamaid korruptiivseid erahuvisid. Poliitikast on saanud koht, kust normaalne inimene põgeneb ning tema koha täidab tundmatu sõdur.
"Poliitika on porno," ütles meile üks endine tipp-poliitik, legendaarne ja kõigile tuntud nimi. "Aga tavainimene teab sellest nii vähe, et poliitikast rääkides ta stseenikesest "Toas on mees ja naine..." kaugemale ei jõua." Tema ise ärkab öösiti hirmuvõpatusega, arvates unesegaselt, et on endiselt erakonnas, endiselt poliitikas. Tema enam ei ole, meie juba oleme.
Kui Teater NO99 kuus nädalat tagasi "Ühtse Eesti" projektiga välja tuli, olime nii mõnekski asjaks valmistunud. Olime kuulanud poliitloenguid, käinud läbi erinevaid stsenaariume, lugenud materjale jne – ühesõnaga, ettevalmistus oli normaalne. Kuid Eesti poliitikasse sisenemisel normaalsusest ei piisa.
Mitte seetõttu, et poliittehnoloogiad, mis siin käibivad, oleksid säravad, teravmeelsed ja püüdmatult intelligentsed. Oo ei. Kaigastega varustatud poliitvellod on sama tuimad nagu Taavi Aas ning tegutsevad sama halastamatult nagu Arto Aas.
Me ei räägi siin ainult "Ühtse Eesti" nimel. Eesti päevapoliitikud püüavad avalikumalt või varjatumalt tõrjuda kõike, mis soovib ühiskonda tuua muutuseid, kuid ei ole parteiline. Nii väidavad erinevad riigiasutused, fondid, mittetulundusühingud ja seltsingud, kellega oleme kohtunud ja kellega rääkinud. Sundparteistamine ei piirdu tänases Eestis enam Ida-Virumaa koolidirektorite või ministeeriumite ametnikega, vaid see on palju sügavam, struktuursem ja värdjalikum veendumus, et poliitikat ei tohi teha väljaspool poliitikuid.
Seni oli meie relvaks diktofon ja pastakas, millega oleme dokumenteerinud hea valitsemise vaikset, kuid järjekindlat lämbumist Eestis, kuid me poleks oodanud, et saame ka ise tunda, mida tähendab riiklikke ressursse kamandav telefoniõigus. Näiteks nädal tagasi survestas Eesti Post meid ultimatiivses toonis maha võtma teleklipid, mis on filmitud eelneval kokkuleppel ühes nende kontoris, kuna klipid "sisaldavad poliitilist sõnumit". Eravestluses nentisid nad, et tsensuuri taga on Eesti Posti enamjaolt poliitikutest koosnev nõukogu, mida juhib Meelis Atonen.
Sellisel puhul ei tundugi enam, et süüdi on Atonen ja temasugused, vaid ka kõik teised, kes alluvad käsule, lasevad sündida asjadel, mida nad omavahel tunnistavad valeks. Ärritunud, kuid vaikse sosistamise saatel näeme, kuidas meie ühiskond on üha vähem vaba, kuidas rääkimine on üha keerulisem. Järgmine samm on juba see, kus käsku pole enam tarvis anda. Parteisõdur meis hakkab tegema otsuseid iseseisvalt. Vaadates tõele näkku, pole see aeg ilmselt enam kaugel.
Me oleme viimastel nädalatel näinud, kuidas toimub arvamuse mahasurumine läbi selle, et ei rünnata sinu sõnumit, vaid sinu nägu või vormi, milles sõnumit tood. Stigmatiseerimine ja demoniseerimine on nende meetodite teaduslikud nimetused, kuid välja näevad need muidugi ikka lihtsakoelise tähelepanu kõrvalejuhtimisena. "Kelle rahad?", "kas maksumaksja rahad?", "klounid" jne, ja veidi isiklikuma tvistiga sugulaste ja lähedaste ründamine a la "punakirjanik Johannes Semper on Ene-Liis Semperi vanaisa". (Mis ei vasta tõele.)
Kõige märgilisemad on olnud aga kahte tüüpi etteheited. Esiteks: "Kes on teie taga?" Selle selgitamine Eesti poliitikule ja netikommentaatorile on eriti keeruline, kuna vastusevariantide reas on küll kõik erakonnad, aga ka suurärimehed, punateadlased ja valgekaartlased, kuid mitte kunagi ei leia sealt võimalust, et inimene räägib iseenda eest ja iseenda seisukohti. Eesti poliitik elab nagu seriaalis "X-Files", nähes kõikjal kosmilisi vandenõusid ja sigaretiga meest.
Teine etteheide väidab, et "Te ei tea poliitikast ju midagi." Noh, teame ikka küll. Mitte seetõttu, et meiega on rääkinud kümned ja kümned inimesed erakondade suurtoetajatest kuni tipp-poliitikuteni, sõltumatutest analüütikutest suhtekorraldajateni, riigiametnikest ajakirjanikeni. Teame seetõttu, et iga inimene teab hea tahtmise korral poliitikast piisavalt, et selle kohta sõna võtta. Poliitika ei ole krüptiline klikivärk, vaid avatud kõneplatvorm kõigile riigi kodanikele.
On muidugi keerulisemad struktuurid, juriidilised nüansid ja avaliku halduse detailid, mida me tõesti ei tea – kuid õnneks teavad neist piisavalt palju Heimar Lenk, Katrin Karisma ja Sven Sester, kes meid valitsevad. Kuid demokraatia point on siiski selles, et iga inimene, kellel on piisavalt kodanikujulgust ning vastutustunnet, võib kaasa rääkida poliitikas. Sest võib-olla ei peagi poliitika tingimata porno olema. "Mees ja naine toas" – ka selles stseenis on hulgaliselt võimalusi.
Kuid asi ei ole ju tegelikult üldse Teatris NO99. Jah, "Ühtne Eesti" on paljude meie nõustajate arvates olnud lakmuspaber, omalaadne case study, mis on välja toonud avaliku arvamuse ning erakonnastatud poliitmaastiku mõned mädapaised. Kuid asi on laiem. Asi on tülgastuses, mida inimesed tunnevad. Neil on kõrini. Ja see ei ole mitte igikorduv nurin, et "Poliitika on räpane" – sest ta ei ole räpane. On väga palju häid inimesi, kes tõesti hoolivad riigist ja tema saatusest. Kui otsustada selle järgi, mida teistesse erakondadesse kuuluvad inimesed räägivad, siis näiteks Eiki Nestor on üks säärane inimene. Silver Meikarit nimetavad mõned viimaseks liberaaliks, Jürgen Ligil on palju austajaid ka vastaste seas. Jüri Ratas – võib-olla visatakse teid nüüd Keskerakonnast välja, aga teie kohta arvatakse sama, mis omal ajal Sven Mikseri kohta: "Õige mees, vale erakond." Pidage vastu, olge vaprad!
Kuid inimestel on kõrini selles, kuivõrd kõigutamatud, ülbed, enesekesksed, silmakirjalikud, korrumpeerunud, kitsa maailmavaatega, visioonitud, labased, rumalad, ebaviisakad, harimatud, küündimatud, šovinistlikud, empaatiavõimetud ja ahned keskmised Eesti poliitikud on.
Meie proovisaalis istub suurärimees, tööandja rohkem kui tuhandele töölisele, ja ütleb, et tema peab igal aastal maksma erakondadele mitukümmend miljonit (!) krooni sularahas, sest muidu ei lasta tal äri teha. Tuleb Kõrge Riigiametnik, räägib veidi sellest, kuidas Tarmo Mänd ja Res Publica demokraatiat süljetopsina kasutasid, ja tunnistab siis: Riigikogus on mõtlevate inimeste osakaal langenud drastiliselt väikeseks. Kellele meenub sel hetkel Lauri Laasi, kellel Kalle Palling...
Kuid okei. Poliitikas on alati olnud vaheltkasuvõtjaid. Ent Eestis on see muutunud struktuurseks. Ja mis kõige süngem: valitseb lootusetus. "Nii on alati olnud, ja nii jääb," ütleb Suurärimees. "Kõik läheb ühtemoodi," ütleb Endine Riigikogulane, kes on olnud poliitikas alates laulvast revolutsioonist ja nüüdseks sellest tagasi tõmbunud – muutus liiga rõvedaks. "Me ju teame seda kõike," ütlevad nad. "Midagi ei muutu" – seda lauset oleme kuulnud rohkem kui korra. "Te olete naiivsed", "Kõik ostetakse ära", "Lootust ei ole". Need on intelligentsed südametunnistusega inimesed, kelle pikk perspektiiv ulatub kaugemale Eestis tüüpiliseks muutunud nelja-aastaku plaanidest. Aga nad on frustreerunud, peaaegu et käega löömas. Nad tahaks kõik kuradile saata.
Aga mis siis, kui parteisõduri suurim eesmärk ongi hävitada lootus ning luua tunne, et midagi ei saa kunagi muutuda? Mis siis, kui tema propagandade propaganda ongi frustratsiooni tekitamine, et paremini ei saa? Mis siis, kui see on tema teadlik soov, et eemaldada poliitikast viimanegi tervemõistuslik konkurent, veendes teda, et tal pole lootust? Vaadates, kellele on kasulik moraalne paanika ja sogane vesi, tuleb välja, et sellest võidab kõige enam just see, kellel pole ideaale, mida kaotada.
Me ei saa leppida sellega. Nagu ka paljud inimesed, kes olid valmis meid nõustama. Igasugustest erakondlikest huvidest sõltumatud mehed ja naised on aidanud meid tasuta – ainsaks sooviks osaleda milleski, mis hea vedamise korral võib õhu puhtamaks lüüa. See on olnud mõnes mõttes poliitiline "Teeme ära", kus vabatahtlikud kogunevad, et ainult enda huvidest lähtuvalt püüda asju paremaks muuta.
Oleme poliitikat kaua jälginud, analüüsinud ja uurinud. Me oleme aru saanud, et poliitika on vaid maailm meie peades ning see pole ei räpasem ega puhtam, kui me seda ise tahame. Et osaleda poliitikas, ei pea sa astuma mõnda erakonda, kuid sa võid seda teha. Sinu esimene samm on mitte uskuda müüti poliitika lootusetusest ja teine samm on võtta oma tulevik enda kätte sellisel moel, nagu sulle sobib.
See toob meid selleni, mis juhtub homme Saku Suurhallis. Me veel ei tea, sest nii teatris kui demokraatias on juhuslikkus saavutanud ainult head. Ja isegi kui teame, ei saa me seda öelda enne homset. Kuid vahel räägitakse, et erakondliku korruptsiooni taga on üks või teine tipp-poliitik. Ansip, Savisaar, Laar, Reiljan. See pole tõsi. Selle taga oleme meie kõik. Vähemalt seni, kuni me laseme sellel juhtuda.
