Välkhinnang Tallinna linnapeakandidaatidele: kuus osalejat, aga kõigest paar kandidaati
Edgar Savisaar. Veenev demagoog; Tallinna raha- ja muude numbritega kõige enam kursis. Aga kuri ja väsinud, pole ideid ega sära. On tekitanud olukorra, nagu kogu maailm oleks tema vastu. Jõhkrus, kuidas linna raha on partei kampaaniasse pumbatud ning viis, kuidas hiljem on seda eitatud, läheb Eesti poliitdemagoogia klassikasse. Teda ootab homme usaldushääletus Tallinnas - oma viimases kantsis.
Eerik-Niiles Kross. Jõuline, stiilne, intelligentne, kuid kas ta tõesti hakkaks Tallinnas tegelema torude, Lasnamäe, lasteaedade ja teeaukudega...? Kes seda usub, et see on ta kirg? Ta ameerikalik kampaania Tallinnas tekitas elevust ja lahtedas ühiskonna sama teravalt kaheks kui Savisaar. Krossi interpoli-skandaal muudab valimispäeva veelgi enam emotsionaalseks.
Valdo Randpere. Reformierakonna vale valik. Ta küll oli, tegi ja pingutas, aga... Ebaõnnestumisest sai kampaania keskel aru ka partei keskaparaat. Tänases ETV debatis suutis ta paari fraasiga tõenäoliselt poolehoidjaid võita, aga sellest on vähe. Jürgen Ligi või Andrus Ansip oleks suutnud Reformierakonna Tallinnas katastroofist päästa.
Andres Anvelt. Alles eile, kampaania viimasel päeval, sai temast linnapeakandidaat. Liiga hilja. Sotsid peaks peeglisse vaatama ja valima endale juhi, kel on jõudu ja põhimõtteid. Praegu sunniti Anvelti tegema mitu kuud kampaaniat, millest keegi aru ei saanud.
Hardo Aasmäe. Intellektuaalselt huvitav valik. Ei muud. Teeb nalja ja on kõikidega terav. Linnapeaks kandideerimine on talle aga mäng.
Mart Helme. Miks ta üldse kandideerib oma erakonnas? Ta koht on pigem Keskerakonnas? Või tõesti käib kogu tsirkus selle nimel, et isikumandaadiga Euroopa Parlamendi järgmise aasta suvel sõita?
