VALIMISBLOGI: Pikaajalisi eesmärke peaks otsima ettevõtluse eeskujul
Tänase sissekande mõtte sain vaadates ja kuulates arvamusliidrite/ekspertide mõtteid Eesti erakondade visioonitusest.
Toodi välja, et nii erakondadel on lihtsam populistlikke, lühiajalisi ja summalisi lahendusi lubada, et tagada endale piisav toetajate hulk. Samuti on valijatel kerge teha valik, lähtudes põhimõttest, kes mida rohkem lubab lähiajal. Selleks aga, et niisugust mugavust piirata riigi arenguks oleks vaja välja ja läbi mõelda, paberile panna ning diskussiooniks ühiskonnale esitada plaanid reaalseks tegutsemiseks järgneva 10-15 aasta perspektiivis. See aga nõuab pikemat ettevalmistusaega, kui tavaliselt kulutatakse iga 4 aasta tagant uusi programme välja töötades. See aeg võib olla isegi mitmekordne, ent kui mõelda efektiivsuse seisukohalt, siis tasub teha süvendatult tööd pikema perspektiivi visiooni kallal, sest sellest on ka rohkem nii tegutsejatele kui ka tavainimestele rohkem kasu. Meie erakondade puhul piirdub aga realistlik mõttemaailm valimistsükliga, pikema perioodi jaoks lubatakse ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaid asju.
Üks enim kasutatavaid meetodeid erasektoris tulevikuvisiooni väljatöötamise protsessis on nn SWOT-analüüs. Kuigi enamikes aspektides ei tohiks riiki võrrelda ettevõttega, siis siinkohal on see aktsepteeritav, sest arenema peavad mõlemad. Kuigi see analüüsimeetod tundub olevat ehk keeruline esmapilgul, siis lahtiseletatult on see üpris lihtne viis analüüsida riiki, tema arenguperspektiivi ja sel põhjal panna paika ka visioon.
Täht S analüüsi nimes tähendab inglise keeles "Strenghts" ehk tugevused. See tähendab, et esimesena tuleb paika panna organisatsiooni, hetkel siis riigi tugevused kas siis valdkonna- või sektoripõhiselt. Näiteks võivad Eestis olla majanduse valdkonnas praegu kui ka potentsiaalseteks tugevusteks tulevikus IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia), metsamajandus ja (all)töövõtt ehitussektoris. Nii võib tuua tugevusi ka hariduse ja kultuuri valdkondades ning ka riigi valitsemises ja avalikus halduses.
Järgmisena täht W. See on vastupidine eelmisele ehk tuleb leida üles ja kaardistada riigi nõrkused ehk inglise keeles "Weaknesses". Samamoodi võib neid leida nii üldiselt valdkondadena kui ka spetsiifilisemate sektorite kaupa. Siin saaks ehk Eesti puhul välja tuua valdkondadest inimressursi nappuse, sest meil on nii praegu kui ka tulevikus ootuspäraselt üha vähem tööealisi ja produktiivseid inimesi, kes oleksid võimelised riiki samal viisil edasi viima (alus tegutsemisplaani muutmiseks) ning majandusest näiteks panganduse, kus iseseisvat raha- ja laenuturgu sellisel optimaalsel ja riigi seisukohalt ohutul määral ei eksisteeri.
Kolmas täht meetodi nimes on O, mis tähistab inglise keeles sõna "Opportunities" ehk võimalused. See tähendab, et tuleks praeguseid olusid ja võimalusi arvestades leida need valdkonnad ja sektorid, kus on kõige rohkem võimalusi edasiseks arenguks. Siinkohal on vajalik ka teadmine sellest, mis nõudmisi nende võimaluste ärakasutamine riigilt ja rahvalt nõuab ning kas ka tulevikus on veel kasulik, võimalik või vajalik üldse mingi asjaga tegeleda. Siin tooksin välja majanduses näiteks metsa-, põllu- ja veemajanduse, hariduses hea akadeemiline ja rakenduslik haridus ning avalikus halduses e-riigi suuremad kasutusalad ja funktsioonid.
Viimseks jääb täht T, mis inglise keeles tähendab "Threats" ehk maakeeli ohud. Need on nimelt need potentsiaalsed kohad või spektrid, kus valitsevad kõige suuremad ohud nii riigile ja iseseisvusele, meie majandusele ning ka kultuurile ja keelele. Siin pole ohud enam nii kindlad. Selleks peakski tegelema sellega, et neist ohtudest need kõige suuremad välja võtta ning siis neid minimeerima või neutraliseerima hakata, et ohtu lõpuks enam polekski. Kultuurile on võimalikuks ohuks näiteks üha laieneb multikultuursus ja kosmopoliitsus, keelele liigne släng ja võõrkeelsed laenud ning majandusele ehk liigne sidusus teiste riikidega ning globaliseerumine.
Eelnevate osade läbimõtlemisel peakski riigist jääma analüüsijal ehk eelduslikult poliitikutel teatud pilt. Selle põhjal peaks saama teha plaane, mis oleksid ühelt poolt realistlikud, pikaajalised ja püsivad ning teisalt vastama ka konkreetsele maailmavaatele, sest ei saa ju nõuda, et kõik inimesed peaksid samu asju 100% samamoodi mõistma ning samaväärseks ja oluliseks pidama. Seega ei olegi ohtu, et iga poliitilise jõu SWOT-analüüs ning seejärel koostatud pikaajaline visioon liialt omavahel kattuks. Inimesed teevad neist väljatoodud punktidest erinevaid järeldusi. Selline ühtsetest põhimõtetest lähtuv analüüs annab aga võimaluse visioone nii poliitikutel kui ka valijatel võrrelda. Poliitikud näevad siis teisi seisukohti ning valijatel on kergem oma valikut, mis sellisel viisil tehtuna peaks olema adekvaatsem, teha mingi jõu poolt.
