IRL-i fraktsiooni kuulus 19 liiget, kellest vaid üks ei kandideeri praegustel valimistel. Selleks on Mari-Ann Kelam. Fraktsiooni liikmetest osalesid riigikogu istungitel maksimaalselt ehk osalusprotsent oli 100 koguni viiel saadikul. Nendeks olid Ene Ergma, Tarmo Kõuts, Mart Nutt, Kaia Iva ja Andres Herkel. Kõige vähem osalesid protsentuaalselt istungitel Margus Tsahkna, Ken-Marti Vaher ja Lauri Vahtre, kes kõik olid kohal või puudusid mõjuval põhjusel 96% ulatuses istungitest. Arvuliselt olid puudumised 18, 20 ja 17 (NB! Istungeid oli kokku 475).

Sõnavõttude analüüsis pole objektiivne kasutada Ene Ergma statistikat, kuna riigikogu esimehena on sõnavõtud suurel määral kohustuslikud. Ülejäänud fraktsiooni liikmetest olid kõige aktiivsemad istungitel diskussiooni arendama Urmas Reinsalu, kes võttis nelja aasta jooksul sõna 361 korda, Ken-Marti Vaher 265 korra ja Erki Nool 146 korraga. Passiivsuse poolest torkavad silma Elle Kull vaid viie sõnavõtuga ja Sven Sester 15-ga. Veidi rohkem, kuid ka vähem kui aktiivsemad võttis riigikogu ees kõikides vormides sõna Marko Mihkelson ja seda 33 korda. Arvestades, et kõik oli täisaja saadikud, on Kulli ja Sesteri näitaja selles valdkonnas üpris nigel. Ka pole fraktsiooni kõige aktiivsemate sama näitaja nii hea võrreldes kas või Kesk- või Reformierakonna aktiivsusnäitajatega.

Kui nüüd rääkida ka hääletamistest osavõtust ja seal kas poolt-või vastuhääle andmisest, siis üldises otsuste üle hääletamises sai kõige parema näitaja Toomas Tõniste, kes valis antud variantide vahel 2504-l korral. Talle järgnesid selles arvestuses Ene Ergma 2367 korra ja Kaia Iva 2363 korraga. Kõige vähem langetasid otsuseid Liisa-Ly Pakosta, Elle Kull ja Sven Sester vastavalt 799, 921 ja 964 korda. Poolt hääletas saadikutest enim taas Toomas Tõniste ja seda tegi ta 1546 korda. Siin järgnesid talle Kaia Iva, kelle vastav näitaja oli 1531, ja Urmas Reinsalu 1464 korraga. Kõige rohkematele otsustele andis oma vastuhääle jällegi Toomas Tõniste ja seda 954-l korral. Talle sekundeerisid Ene Ergma 911 korra ja Andres Herkel 905 korraga. Erapooletuks jäämist oli fraktsioonis üldiselt vähe, kuid siiski ei osanud hääletustel poolt valida Lauri Vahtre 9, Mart Nutt ja Ene Ergma 5 korda.

Kui mõelda, miks IRL-i fraktsiooni näitajad just sellised olid, siis sõnavõttude arvust saab välja lugeda, et oma koalitsioonipartneri Reformierakonna saadikute aktiivsusele jäävad IRL-i omad selgelt alla. Selle põhjused on nii sarnase maailmavaatega kui ka sisemise konkurentsiga seotud. Reformierakond suutis tegelikult igal tasandil (nii valitsuse kui parlamendis) endale haarata koalitsioonis juhtpositsiooni, olles enamasti see, kes opositsioonile avalikult vastanduda tahtis.

Hääletamise andmetest on huvipakkuvam ehk see, et üldjoontes oli ühe poole valimine IRL-i fraktsioonile normiks ehk erapooletu staatus polnud väga levinud. See näitab üsna tugevat printsipiaalsust ehk kindlust ja tahet maksimaalselt hääletada "jah" või "ei" poolt ja mitte "nii ja naa" poolt. Silma torkab suur sarnasus poolt- ja vastuhääletamise numbrite osas Reformierakonnaga. Ühelt poolt näitab see koalitsiooni koostöö tugevust, ent teisalt on IRL-il oht muutumaks liiga sarnaseks oma partnerile ja kaotamaks veelgi enda niši, milleks erakond ise on pidanud konservatiivset ja rahvuslikku maailmakäsitlust. Arengud poliitmaastikul on aga näidanud, et Reformierakond on tänu koostööle IRL-iga need samad väärtused vaikselt üle võtnud ja sellega IRL-i kui konkurendi tasalülitanud.