VALIMISBLOGI: Kaarel Tarand seljatas valimisstuudios ministrid
Eile õhtul toimus järjekorras neljas "Valimisstuudio". Siinkohal võtaksin oma vaatevinklist kokku seal osalenud parteide esindajad, nende väljaöeldu ning hindaksin lühidalt nende edukust. Teemaks olid kultuur, haridus ja integratsioon ning üheksa partei esindajat debateerisid kohati väga tuliselt ning n-ö Prantsuse stiilis.
Samas oli tunda, et haridus oli kõige tähtsam valdkond, sest just see oli läbiv teema kogu saate jooksul. Teiste teemade puhul oli tunda, et need kuidagi võõrad või tundmatud kõigi jaoks ehk oldi passiivsed ning üldsõnalised.
Ivar Raig (Rahvaliit): majandusteadlase taustaga professor jättis väga hea mulje kogu debati jooksul. Tema oli üks neist, kes suutis ka kultuuri teemal vähegi sisulisemat juttu ajada, ent siiski jäi seda natuke väheseks, kui öelda, et kogu riik peaks tegutsema kultuuri säilumise nimel. Oleks oodanud konkreetsust. Hariduse teemal oli kohe näha, et inimesel on õpetamise ja õppejõu kogemus. Igatahes suutis härra Raig ennast hoolega kuulama panna ning väljaöeldu oli väga asjalik ja ekspertne. Kui terve Rahvaliit mõtleb samamoodi antud teemadel, siis on tegemist väga hästi ettevalmistunud ja aruka programmiga.
Tõnis Lukas (IRL): ametis oleva haridus- ja teadusministrina oli temal debatis suur eelis, kuna suurem osa sellest keskendus haridusküsimustele ning ministrina oli tal mitmetele repliikidele ja küsimustele lihtsam vastata kui reapoliitikuna. Ministri jaoks oli hea, et diskussioon käis hariduse valdkonna nende probleemide üle, mis on pikalt olnud vaidluste all, ent häid ja toimivaid lahendusi pole siiani saavutatud, sest see andis võimaluse kasutada juba harjutatud retoorikat ministri poolt. Samas jäi konkreetse vastuseta minu poolt oodatud teema ehk tema erakonna poolt lubatud tasuta kõrgharidus. Teema küll tõstatati, ent ega mingit erilist lisainfot ministri suust küll ei tulnud.
Peeter Kreitzberg (SDE): tegemist samuti hariduse valdkonda küllalt hästi tundva inimesega. Sõnavõtud olid head, ent siiski ei saanud täpselt teada, mida SDE kultuuri ja lõimumise valdkonnas tahaks spetsiifiliselt parendada. Hariduse koha pealt suuri etteheiteid pole, kui, siis vaid see, et vähe oli avaldustes alus- ja põhihariduse teemat, pigem rääkis sellest, mida vastased ette panid. Oleks pidanud olema aktiivsem debati arendaja.
Mailis Reps (Keskerakond): endise haridusministrina samuti hästi kursis hariduses toimuvaga. Puudu jäi kultuuri valdkonnas sisuliste lahenduste pakkumisest. Hariduses oli positiivne see, et ta algatas arutluse alusharidusest, ent kuna vastased polnud väga altid sel teemal sõna võtma, siis debatt selles valdkonnas väga ei arenenud. Oli tõsine vastane Lukase sõnavõttudele, ent ei suutnud väga palju veenda enda ja oma erakonna põhimõtete poolt olema. Kaitses venekeelseid koole eestikeelsele õppele ülemineku sundimise vastu, ent jäi vajaka argumentidest, mis veenaks, et protsessi peaks aeglasemalt võtma ning peaks lubama erandeid.
Kaarel Tarand (Rohelised): minu silmis debati võitja ehk kõige osavam oma seisukohtade kaitsja ja kõige agaram teistele vastu ütlema. Oli aktiivne uute probleemide väljatoomisel ning oskas ka erinevalt mitmest teisest ära põhjendada selle, miks riik peaks paigutama raha loometegevusse (majanduslik aspekt). Lisaks tõi välja, et haridusvaldkonna raha ei tohiks vaadata kuluna, vaid investeeringuna, mis ennast kindlasti ära tasub. Negatiivsema poole pealt tooksin välja, et oli liiga passiivne integratsiooni teemal. Jäi kõlama, et üldse ei peaks lõimumist riiklikult määratlema, toetama, vaid see toimub iseenesest. See võib pikema aja jooksul olla, ent kahtlen, kas Eesti riik suudab selle vahepealse aja ka rahulikult konfliktideta ära elada.
Peeter Paemurru (Iseseisvuspartei): debati nigelaim osavõtja. Kuigi ise kultuuri taustaga, ei osanud isegi sel teemal midagi kaasa öelda. Paar arga sõnavõttu ei andnud mingit pilti ei esindaja ega partei vaadetest ja lahendustest, mis teeks elu Eestis paremaks. Nii ei veena partei kedagi veel kahtlevat valijat enda poolt hääletama. Partei, kellel suurt toetust ei ole, peaks olema märksa aktiivsem ja veenvam oma seisukohti ja vaateid kaitsma ja vastastega debateerima.
Aarne Hanni (Kristlikud Demokraadid): üldine pilt sama, mis eelmisel, ent postiivne oli see, et oma lõppsõnas mainis ära integratsiooniga seotud üha tõsisemaks muutuva probleemi ehk slle, et keskkonnas, kus suurem osa on venekeelne rahvastik, ei ole mitte nemad vähemus, vastupidi, vähemuseks on eestikeelsed elanikud. Lisaks ka see, et miks ei räägita eestlaste kehvast vene keele oskusest, mis paneb nemad tööturul halvemasse seisu võrreldes nende vene rahvusest inimestega, kes oskavad nii eesti kui vene keelt pea emakeele tasemel. Hariduses tuleks seega ka keskenduda eestlaste konkurentsivõime tõstmisega ja panna suuremat rõhku vene keelele. Seda ei peaks tegema mitte selleks, et eestlased peaksid suhtlema siinsete venelastega vene keeles, vaid, et tööturul oleks võimalik kandideerida ka ametitele, kus läheb vaja erialaselt vene keelt, kas või äri ajamiseks Venemaal või mujal vene keelt kõnelevates riikides. Ei saa vaid panna rõhku inglise ja teiste Lääne-Euroopa keelte õpetamsele, tuleks tõsta just vene keele õpetamise taset. Praegu on tunda, et paljudes koolides ei võeta seda tõsiselt, see on justkui nõme kohustus, mitte potentsiaalne eelis.
Dmitri Mihhailov (Vene Erakond): üsna aktiivne osaleja ja üldjoontes adekvaatne jutt. Positiivsem pool kajastus eriti siis, kui jutuks tuli vene keel ja venelased. Hariduse ja kultuuri üldisemate küsimuste puhul jäi tase veidi nõrgaks. "Vene teemade" arutamisel suutis suuremate erakondade esindajaid hästi survestada ja agiteerida debatti minekut tulisemaks oma väljaütlemistega
Rein Lang (Reformierakond): fakt, et debatile ei saadetud mitte kultuuriminister, vaid justiitsminister näitab kaht asja. Esiteks seda, et teema ei ole erakonna jaoks väga oluline. Lang põhiliselt kas laitis maha või kiitis takka vastasete ideid, enda ja erakonna seisukohti väga ei esitanud. Oli kohe näha, et tegemist pole ühegi temaatilise valdkonna spetsialist, jutt oli pigem demagoogiline ja suuresti mitte-midagi-ütlev. Teiseks näitab Langi saatmine debatile, et Reformierakond võis karta, et kultuuriminister ei pruugi hakkama saada ning võib erakonnale häbi teha. Kuna tegemist oli otsesaatega ning näost-näkku debatiga, siis oleks suur võimalus olnud, et teised võimekad vastased oleks ministri lihtsalt verbaalselt tümaks teinud. Selles debatis oli Reformierakond suurtest erakondadest üsna kindlalt oma esindaja öeldu põhjal kõige kehvem.
Kui anda hindeid esinejatele viiepallisüsteemis ja antud debati kontekstis, siis oleksid need:
K. Tarand 5, I. Raig 5, P. Kreitzberg 4, T. Lukas 4, M. Reps 3, D. Mihhailov 3, Rein Lang 2, Aarne Hanni 1, Peeter Paemurru 0,5.
Kokkuvõtteks jäi debatist mulje, et poliitikute arvates on integratsioon seotud vaid noortega ehk jutt käis suuresti lõimumisest koolide tasandil. Välja jäeti tööealine ja vanem elanikkond. Selle põhjal võiks nagu arvata, et need segmendid ühiskonnast on poliitikute jaoks integratsiooni seisukohalt maha kantud. Samuti jäi hariduses palju otsi lahtiseks (eriti kvaliteedi probleem) ning ka kultuuri roll ühiskonnas ja majanduses jäi ebaselgeks.
