VALIMISBLOGI: Debatil ei osatud tulevikku vaadata
Toivo Teekel (Kristlikud demokraadid): esinemisega sai üldiselt hakkama, jutt oli selge (vormiliselt) ja esinemine julge, ei läinud debati ajal paanikasse. Seni kuni jutt ei puudutanud raha, oli ka jutt sisulises mõttes mõistlik. See, aga et lisaraha sotsiaalvaldkkonda ja tervishoidu tuleb Jumalalt, pani tõsiselt kahtlema inimese usutavuses. Piibli rõhutamine Eesti ilmalikus ühiskonnas ei too kaasa seda efekti kui riikides, kus inimesed ka rohkem kirkus käivad. Samas pean nõustuma, et kui kõik inimesed elaksid 10 käsu järgi, ei oleks paljusid poliitikaid üldsevaja rakendada. Samas ei ole see ei tänapäeva maailmas ega ka Eesti riigis võimalik, kuna alati on keegi, kes teeb asju ikka omamoodi. Seega ei saa tervet elu 10 käsu järgi juhtida. Seda aspekti ei tahtnud EKD esindaja mõista. Lisaks ka see, et sisulisi ettepanekuid oli vähe ja jäi arusaamatuks, miks peaks üks tavaline Eesti inimene just neid valima. Seepärast saab härra Teekel minu käest skaalal 1-9 (1 kui kõige kehvem ja 9 kui kõige parem) 2 punkti.
Artur Talvik (Rohelised): lavakogemusega esindajal polnud suuri probleeme esinemise tehnilise poolega. Sisulise poole pealt oli minu arvates sõnavõtud esimese valdkonna ehk sotsiaalküsimuste asjus veidi ebalevad ja ebaselged (nt. kodanikupalga mõte). Tervishoiu ja regionaalpoliitika valdkond sobis debateerimiseks näiliselt palju paremini, väljaöeldu oli asjakohasem, sisulisem ja adekvaatsem. Eriti hindan ma regionaalpoliitika seisukohti, sest seal pakuti välja ka selliseid reaalseid lahendusi, mis tooks ka mingi positiivse efekti kaasa (osalusdemokraatia suunas), ei oleks liiga põhjalik ega liiga pinnapealne ning on ilma röögatute kulutusteta ka teostatav. Kuna see valdkond oli ka viimane käsitletav, siis jäid just need mõtted kõige paremini ka meelde ning kaheldav jutt sotsiaalvaldkonnas sai veidi rehabiliteeritud. Arvestades, et härra Talvik ei ole väga kogenud poliitik ega ka tippspetsialist antud teemades üldiselt, siis hindan ma tema pingutusi selles seltskonnas hästi hakkama saada koguni 7 punktiga.
Mai Treial (Rahvaliit): sotsiaal- ja tervishoiusektoris üsna kogenud poliitik jättis ühe õhtu kõige kehvematest muljetest. Tegu on nende valimiste ajal minu jaoks Rahvaliidu kõige tuntuma nimega, kuid esinemine debatis langetas nii tema isiklikke kui ka Rahvaliidu üldisi aktsiaid üsna kõvasti. Samas oli ka momente, kus esineja jutus leidus ka olulisi murekohti ja lahendusi neile, ent kaasväitlejate leigus nende vastu tingis teemade soiku jäämise. Üheks selliseks oli näiteks hambaravi kui esmatasandi arstiabi. Esineja põhjendused, miks peaks keskvalitsus rohkem raha just sinna paigutama, olid veenvad, ent ikkagi suutsid teised esinejad ning ka saatejuhid antud teemast üle libiseda. Proua Treial ei pakkunud aga üldises ringis debateeritud valdkondades uudseid ega innovaatilisi lahendusi, mida väikeselt opositsioonierakonnalt oleks võinud oodata. Hindan aga paremini seda hambaravi probleemi tõstatamist. Seega saab Rahvaliit selles debatis olnud esindaja kaudu minult 4 punkti.
Eiki Nestor (SDE): tegemist esinejatest sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas kõige paremini ning regionaalpoliitikas väga hästi orienteeruva kandidaadiga. Oli kohe näha, et tegemist on spetsialistiga, sest oleks võinud oodata suuremal määral koalitsioonierakondadele vasturääkimist, ent reaalselt suutis härra Nestor endast jätta väga hea mulje, kuna leidis ka valitsuse tegevuses nii mõndagi positiivset (märkis ära ka SDE rolli otsustes). Samas pakkus ka probleemidele erakonna programmilisi lahendusi ning sai hakkama vastaste repliikide tõrjumisega ning esitatud mitte väga kergetele küsimustele vastuste leidmisega. Tema esinemist hindasid kõige paremaks nii ajakirjanikud stuudios, kui ka mina ise, tehes oma märkmeid, leidsin, et kõige paremini sai antud teemades hakkama just tema. Eiki Nestor ja SDE saavad minult 9 punkti.
Hanno Pevkur (Reformierakond): eelnevaga koos üks paremini informeeritud inimesi sotsiaalvaldkondades, ent seda tingituna oma ametist. Sellepärast oleks oodanud ehk veelgi jõulisemat ja läbimõeldumat platvormi ning keskendumist mitte erakonna majanduskasvu dogmale, vaid oma valdkonna paremale toimimisele. Regionaalvaldkonnas sai isegi debatis paremini hakkama ning seda just aspektides, mis tema spetsialiteeti väga ei puudutanud või olid seda puudutavad seisukohad algelised ja kergesti ümberlükatavad. Kuna öeldakse ´´amet kohustab´´, siis pälvib härra Pevkur oma esinemisega neljanda tulemuse ehk 6 punkti.
Tarmo Õunapuu (Iseseisvuspartei): kindlasti esineja, kes jäi oma sõnavõttudega kõige paremini meelde sellest debatist. Oli tunda esinemisnärvi esile kerkimist, ent aja jooksul hakkas jutt paremini ja vormiliste vigadeta jooksma. Oli esineja, kes pakkus kõige rohkem lahendusi probleemidele. Nende lahenduste loogika ja täideviimine sellises võtmes, nagu seda esitleti, läheb aga rohkem ulmekirjanduse valdkonda (nt MTÜ-na tegutsev ravimitööstus). Samas ei saa väita, et lahenduste baas oleks vale olnud. Tuleks tõesti rahvuslikke rikkusi paremini ära kasutada ning hädavajalike ravimite hindu madaldada, ent praeguses globaalses majanduses on täpselt sellised lahendid utoopilised. Esineja jäi hätta sotsiaalvaldkonnas, eriti pensionite ja toetuste kohta käiva debati puhul. See kõik annab kokku härra Õunapuule minult 3 punkti.
Jüri Ratas (Keskerakond): tegemist vastuolulisi mõtteid tekitanud esinejaga. Ühelt poolt olid kõik tõstatatud probleemid ja ka lahendused üsna head ning ka teostatavad. Samas ei jätnud härra Ratas head muljet enda isikliku ekspertiisi või teadmistega sotsiaal- ja tervishoiupoliitikast, vaid ta interpreteeris seda, mis erakond on programmis ette näinud. Enamasti oli ka tegu üsna sihipärase valitsuspoliitikatele vastutegutsemisele. Ma ei ole kindel, et asja ise seestpoolt mitte-näinuna oli sellise esineja valik sisulise poole pealt erakonnale kõige parem (ehk oleks Jaak Aab olnud adekvaatsem). Samas on härra Ratas sellegipoolest hea ja tugev väitleja, kes võib pea kõigis valdkondades oma kõva sõna sekka öelda. Kokkuvõtteks siis 5 punkti Jüri Ratasele ja Keskerakonnale antud debati eest minu poolt.
Nikolai Maspanov (Vene erakond): üldiselt kõige kehvem esineja tol õhtul. Raskusi valmistas nii keeleline hakkamasaamine, ent ka teemade puhul oli tunda, et esineja pole väga ette valmistanud. See aga, et inimene mõtleb kohapeal, mida kuskil öelda, süvendab veelgi raskusi tegelikult võõras keeles eneseväljendamises. Ainus valdkond, mis oli enam-vähem adekvaatne härra Maspanovi esinemises, oli regionaalpoliitika ja ääremaastumine, kus sai ka väheke aimu, mis on erakonna selgemad sihid antud valdkonnas. Teiste puhul jäi vaid mulje, et erakond tahab seista ainult venelaste konkreetsete probleemidega, mitte üleriigiliste valupunktidega. Minu poolt kõige vähem ehk vaid 1 punkt debati eest.
Urmas Reinsalu (IRL): samuti üks neist, kes on sotsiaalpoliitika kujundamises üks pädevamaid inimesi riigis. Tegemist oli viimase Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehega, kes ka selles debatis oli tugev just sotsiaal- ja tervishoiuosas. Esineja oli isiklikult väga kompetentne, ent suutis ka oma erakondlikke programmilisi eesmärke edukalt esitada ja kaitsta. Samas jäi tema puhul nõrgaks regionaalpoliitika ning seda kõige rohkem just seepärast, et tema enda kolleegid erakonnast pole suutnud siiani haldusreformi vajalikul kujul ellu viia. See oli ka teema, mille kaitsmine oli kõige raskem ning see ka ei õnnestunud kõige paremini. Kokkuvõttes minu poolt paremuselt teine tulemus ja 8 punkti.
Mõnedest üldistest tähelepanekutest tooksin sotsiaalvaldkonnas ära selle, et üsna vähe oli kuulda eelkõige struktuurseid uusi lahendusi nii toetuste efektiivsemaks jaotamiseks kui ka inimeste paremaks toimetulemiseks. Lisaks jäi puudu diskussioon selle üle, missugune on sotsiaalsüsteem Eestis 10-20 aasta pärast ning veel pikemalt, kuidas on ikkagi lugu pensionitega. Põhjused võivad olla kas esiteks, et lihtsalt ei vaadatagi niipalju ette või teiseks, et realistlikke lahendusi ei suudeta antud küsimuses veel pakkuda. Tervishoiu osas jäid üles teenuste kvaliteedi ja kvantiteedi küsimus (härra Talvik küll kritiseeris haiglaid sellepärast, et nood keskenduvad vaid ravijuhtude kogumisele, mitte sisulisele kvaliteetsele teenusele, kuid ülejäänud osalejad sellest kinni ei hakanud). Lisaks on lahtine ka ikka see hambaravi küsimus, mille proua Treial püstitas, ent vastust ei kõlanud. Regionaalpoliitikas räägiti küll haldusreformi vajalikkusest, ent mitte sellest, kellele ja milleks on liitmised kasulikud ning kuidas peaks olema tagatud, et liitmisega ikka haldussuutlikkus suureneb, mitte ei vähene. Teema, mida peaaegu üldse ei puudutatud, oli Euroopa Liidu erinevate fondide raha kasutamine (tegelikult mitte-kasutamine) maapiirkondades. On fakt, et suur osa Eestile mõeldud rahast jääb kasutamata ja seda ühelt poolt omavalitsuste nõrkuse ja teisalt ka riigi passiivsuse tõttu. Olen seisukohal, et kui suudetaks kõiki võimalusi maksimaalselt ära kasutada, siis oleks ääremaastumise probleemiga hulga lihtsam toime tulla.
Kolmapäevane debatt oli kokkuvõttes küllalt terav, ent kuna vastuseta jäi palju küsimusi, siis ei saa debatiga täesti rahule jääda. Ootan huviga laupäevast erakondade esinumbrite debatti ning loodan, et seal saavad rohkemad küsimused oma konkreetsed vastused.
