Valdur Mikita: metsast, hulludest ideedest ja purjus vanaisast
Eestis on mõlemat omajagu ja lisaks on neil minu meelest ka mingisugune nähtamatu side.
Teatud risk sellises kombinatsioonis muidugi on. Esiteks seetõttu, et kunagi ei või uue idee puhul ette teada, kas tegemist on hullu või lolli ideega. Need kaks tunduvad väga lähedased, samas asuvad teineteisest valgusaastate kaugusel. Lisaks kehtib hullude ja lollide ideede puhul veider asümmeetria: lolle mõtteid on alati rohkem, sõltumata valdkonnast, mille kohta need käivad.
Hull mõte on midagi sellist, mis paneb meid püsti hüppama ja hüüdma "Just! See on see!", lolli mõtte kohta aga sobib vana eesti mõttetera: "Lähed sitta torkima, hakkab hirmsast' haisema". Lollist mõttest ei saa kunagi hullu mõtet, see on põhimõtteliselt ja parandamatult rikkis nagu vana äratuskell. Umbes nagu poliitikaski: enamik neist, kes noores eas unistavad saada Churchilliks, muutuvad vananedes ikka Brežneviks. Niisugune see maailm kord juba on.
Olen kunagi veeretanud mõtet, et kõige võimsam mõtlemise algoritm on ajada metsa veerel juttu targa inimesega. Eestile on iseloomulik, et siin läheb kõik kiiresti ja pöördumatult metsa. Mets lihtsalt imeb siin kõik endasse nagu tohutu vaakumpump, umbes nagu Eno Raua jubedas lasteraamatus "Hirmuäratav tolmuimeja".
Suvelavastuste arvu poolest oleme juba praegu maailmas esikohal. Teater on täiega metsas. Siis veel kõikvõimalikud puude varjus toimuvad festivalid, muusikaüritused, laagrid, mõttekojad, metsaülikoolid ja nõnda edasi - kõik, kõik on metsas! Isegi eesti ühe kõige andekama teadlase nimi on NiineMETS - sain sellest eesti juuri väetavast metafüüsikast alles siis aru, kui temaga hullude ideede numbri jaoks intervjuud kokku leppisin. See, et hullud ideed tulevad metsast, on fakt.
Tegelikult on üks asi, mida ma siiski hoiaksin tervenisti metsa minemast - see on eesti kool. Mul ei ole õuesõppe vastu kõige vähematki, kuid mets aitab meid tänapäeval üksnes siis, kui säilitame võime rahvana hakkama saada ka tsiviliseeritud maailmas. Ja siin keerutab minu muidu optimistlik meel kokku suuri murepilvi - vaesus närib koolis vaikselt meie õpetajate varbaküüsi! Tänapäeva Eesti tüüpilise palgavaese etalon on meie kallis õpetaja, hoitud ja armastatud, mitu korda laulu sisse pandud. Rabeleb mis ta rabeleb, vaeseks jääb ta ikkagi.
Vaesusest on koolis saanud süsteem, süsteemne vaesus on inimese kõige hirmsam vaenlane. Vaesus puksib vähehaaval süsteemist välja intellektuaalse kapitali, need kaks ei mahu lihtsalt ühe katuse alla. Seal, kust lahkub intellektuaalne kapital, hakkab laiutama hall ja ilmetu keskpärasus - lollide ideede peamine kasvulava.
Kui me kolmekümne aasta pärast tõmbame lahti koolimaja ukse ning sealt pudenevad välja ainult lollid mõtted ja juhmid näod, alles siis mõistame, et nüüd on tõesti p... majas. Annaks taevas, et see nii ei läheks. Muidugi, me peame suurendama kaitsekulutusi, tegema seda ja toda, aga kõige selle juures võiks siiski ühe targa mehe sõnadega küsida - aga mille nimel me siis üldse sõdime?
Selles lehes on kimp lugusid, mis loodetavasti mõnda erksama vaimuga lugejat inspireerivad. Siin on lood karuarmidega meestest, andekatest lastest ja noortest kosmosevallutajatest; meenutus sellest, kuidas Koeru rätsep, Kreutzwaldi ja Hurda kaastööline Hans Anton Schultz 1905. aastal Eesti Vabariigi välja kuulutas; lugu sellest, kuidas Eestist oleks kahekümnendatel aastatel peaaegu saanud ontlik koloniaalimpeerium. Põhjendus viimaseks oli veenev: see oleks taganud troopiliste puuviljade parema kättesaadavuse ja lahendanud uute sanatoorsete väljade kasutuselevõtuga kodumaise intelligentsi ülekülluse probleemi.
Lisaks on lehes veel terve hulk muidki lugusid ja tublisti reklaami. Reklaamiga on Eestis üldse huvitavad lood. Mulle näib, et kui püüaks leida kodumaise reklaami seda kõige väiksemat, atomaarset ühikut, siis võiks selleks olla, ütleme, näiteks palja taguotsaga Anu Saagim, kes tassib seljas tohutu suurt nutiseadet. Mitte et mul kõige vähematki nende võluvate asjade vastu oleks, olen isegi neist ühte aeg-ajalt pruukinud, aga tundub, et sellise arhetüüpse reklaami abil saab Eestis müüa ükskõik mida. Rohkem värskeid ideid, head reklaamitegijad!
Ja viimaks, kunagi ei tohi ka üle pakkuda. Hullud ideed paistavad silma mitte-nii-väga-hullude ideede taustal, selles mõttes on keskpärasusel maailmas siiski oma kindel koht.
Mulle meenub üks ammune lugu, mis puudutab kooliõpilaste loodusfoto võistlust. Laekus sadakond tööd, millest suuremal osa oli ootuspäraselt kujutatud õhtust päikeseloojangut. Neist omakorda pooled olid "Päikeseloojang mere -ääres", ülejäänud osa jagunes enam-vähem võrdselt kahe motiivi, "Päikeseloojang rukkipõllul" ja "Päikeseloojang rabas" vahel.
Fotode hulgas oli üks töö, mis teistest selgelt eristus -üks poiss oli nimelt pildistanud oma purjus vanaisa. Kõik žürii liikmed olid valmis vanduma, et see on kahtlemata kõige parem töö. Lisaks purjutas vana rannakalur tõepoolest looduslikult kaunis keskkonnas, kadakate vahel, mitte siseruumides. Kuid nagu te juba võite arvata, sai esimese preemia ikkagi päikeseloojang mere ääres.
Niisugune see maailm kord juba on.
