Vaimulik esileedi suudluseskandaalist: armastus ei ole ainult õigus, vaid ka kohustus

Iga inimene igatseb olla armastatud ja armastada. Olgu ta presidendiproua või lihtsurelik. Kuid miks on täna nii paljud pettunuid ja neid, kes pole rahul olukorraga? Miks korraga meie hedonistlik arusaam armastusest ei olegi nii kõikelubav? Miks meedias ilmuvad pealkirjad ütlevad: „Häbi!"? Miks meid häirib, et kui üks meie parimatest tütardest teeb midagi, mida paljud teevad igapäev?

Inimestena kipume olema silmakirjalikud. See, mis on lubatud mulle pole lubatud teistele. Ja see, mis pole lubatud teistele on lubatud mulle. Selline kaksikmoraal on meie tänases ühiskonnas levinud. On õige, et enne teise silmas pinnu otsimist peaksime vaatama peeglisse ning leidma, et ega enda silmas palki pole. Minu eesmärk ei ole kedagi või midagi õigustada, küll aga juhtida tähelepanu ühele sügavamale probleemile.

Õnne ja õnnelikust hindab inimene enamasti just läbi armastuse prisma. Mitte läbi kuulsuse, ühiskondliku staatuse, varalise seisu või edu. Armastuse kaudu tunneme ennast õnnelikena ja väärtuslikena. Nii on õnnel ja armastusel meie elus väga tihe seos. Seetõttu jätavad armastusega seotud läbielamised meie ellu sügavaimad jäljed. Armastusega on juba kord nii, et sellega seotud ilusad mälestused ei unune. Kuid samas on raske unustada valu, mida on põhjustanud õnnetu armastus.

Erich Fromm oma traktaadis „Armastuse kunst“ ütleb, et tänapäeva inimene peab igati õppimisväärseks ametit ja elukutset, kuid peab armastuse oskuse omandamist mitte vajalikuks. Oskus armastada ja olla armastatud peaks olema justkui iseenesest mõistetav. Ometi see nii ei ole. Oskust armastada ja olla armastatud peame samuti õppima. Nii nagu peame õppima elukutset. Elu meie ümber viitab sellele, et armastuse valdkonnas on meil veel palju õppida.

Tänapäeva lääne ühiskonnas levinud arusaama kohaselt käsitleme armastust ennekõike õigusena, mitte aga kohustusena. Levinud hoiak on, et armastus peab tagama meile õnne. Täpsemalt öeldes, minu õnne. Kreedo „armastus peab tegema mind õnnelikuks“ on valdavalt levinud arusaam armastusest. Kuid selline positiivsetes emotsioonides suplemine paratamatult ei saa kesta lõpmatuseni. Kui õigusest armastada ja olla armastatud ei saa kohustust, siis pole ime, et jääme õnne otsides igavesteks otsijateks. Kuid ajaloos läbi proovitud ja elujätkusuutlikkust taganud arusaam, et armastus on ka kohustus ja vastutus näib olevat oma aja ära elanud. Kuid kas on?

Nii kaua kui armastuse varjus püüame iseennast nautida jääme õnnetuteks. Isekus ei vii meid lähemale õnnele, küll aga endast loobumine ning teise parima taotlemine. Nii pastori kogemusele, kui isiklikule elukogemusele toetudes julgen väita - endast parima andmine võetud kohustusi täites ning teise õnne taotledes oleme ka ise õnnelikud ja sisemiselt rahuldatud. Õnnetunne ilma vastutuseta kohustuste ees, on aga midagi ühekordse doosi laadset, mille otsinguil lõplik õnn saavutamata jääb.