Euroopa Parlamendita oleksid Euroopa Liidu ülejäänud institutsioonid - eelkõige Euroopa Komisjon ja liikmesriikide valitsusi esindav Nõukogu - palju vähem avalikkusele avatud, kriitikale ja aruteludele allutatud. Euroopa Liidu poliitika oleks vaid bürokraatia ilmetut nägu, kui seda kummalist Strassbourgi, Brüsseli ja Luxembourgi vahel tiirutavat institutsiooni poleks olemas. Jah, Euroopa Parlament teeb Euroopa Liidu emotsionaalsemaks, inimlähedasemaks.

Olen oma Brüsselis liikmesriike esindavailt või Komisjonis töötavailt tuttavatelt ikka ja jälle kuulnud, et Euroopa Parlament pole nende jaoks lihtne koostööpartner. „Neil pole ju mingit vastutust! Teevad, mis tahavad!", ütleb üks. „Meie toimetame raskeid ja keerulisi riikidevahelisi läbirääkimisi. Lepime kokku kompromissides. Ja siis tuleb Euroopa Parlament ning pöörab oma seisukohtadega kõik pea peale", lisab teine. Ja see ei saa viidata muule, kui Euroopa Parlamendi tähtsuse jätkuvale kasvule.

Öeldakse, et Euroopa Parlamendis on liiga palju saadikuid. Praeguses koosseisus on neid 766, maikuiste valimiste järel 751. Kõik on suhteline. Võrreldes Euroopa Komisjoni, eriti aga liikmesriikide administratsioonidega, on Euroopa Parlamendi inimressursid kindlasti väikesed.

Vaadeldes Euroopa Parlamendi valimisi Eestis, on politoloogid ikka ja jälle rõhutanud, et tegu on protestivalimistega. Väidetakse, et eestlased on avaldanud protesti oma valitsejate vastu nii eurovalimiste ülimadala - 22-protsendilise - valimisaktiivsusega 2004. aastal, kui ka sellega, et eelistasid 2009. aastal hääletada võimueliidi liikmete asemel hoopis üksikkandidaadina üles astunud Indrek Tarandit (üle saja tuhande hääle).

Protesti põhjendusena on toodud välja ka Euroopa Parlamendi väikeseks peetavaid võimuvolitusi (EP ei saa seadusandlikke akte algatada), Eestist valitava kuue saadiku vähest mõju, aga ka Eesti palgatasemetega võrreldes mitmekordset sissetulekut, mida eurosaadikud oma viieaastase ametis olemise aja jooksul teenivad. Demokraatlikkus ühiskonnas on protest arusaadav ja normaalne osa poliitikast. Kuid kui mõistlikud eurovalimiste-vastase protestimise põhjused tegelikult ikkagi on?

Euroopa Parlamenti tõrjuvalt suhtumine ning valimata jätmine selle pärast, et Eesti esindatus selles kogus on väga väikene, on kindlasti kõige nõrgemalt kaitstav protestipõhjus. Tunne Kelam on Eestist valitud eurosaadikuna suutnud teha sihikindlat ja edukat tööd selle nimel, et kommunistlike režiimide kuritegusid Euroopas teadvustataks ning kommunismiohvreid austataks ja mäletataks.

Et Eestisse tulevad Euroopa Liidu põllumajandustoetused oleksid suuremad, lähemal Lääne-Euroopa talunikele makstavatele toetustele, selleks oli kindlasti vajalik ka Ivari Padari tehtud lobby-töö. Kui on olemas Euroopas kandepinda ja mõistmist omav teema, ei ole eestlaste väike esindatus kuidagi takistuseks sellele, et Euroopa Parlamendis edukalt oma poliitilisi eesmärke ja põhimõtteid kaitsta.

Mõju ei oma ja esile ei pääse need Eestist valitud eurosaadikud, kellel lihtsalt pole ei sõnumit ega enese maksmapaneku oskusi. Sellelt pinnalt ka sõnum Eesti valijale. Olge esmalt nõudlikud iseenda suhtes ja mõelge, milliste omadustega inimestele te üleüldse oma toetuse annate. Teiseks olge nõudlikud nende suhtes, keda Euroopa Parlamenti valite.

Sestap ei peaks valija nägema Euroopa Parlamendis mitte oma protesti piksevarrast, vaid kasvava mõjuvõimuga institutsiooni, kuhu lähetatavaid poliitikuid valitaks kvaliteedipõhiselt. Mitte neid, keda kodusest poliitikast pagendatakse või kes siit ise soovivad põgeneda, vaid neid, kellel on veenev ja selge sõnum.

Kuvand Euroopa Parlamendist kui nõrgast institutsioonist, kellel praktiliselt polnud mingit võimu ning kus kõlas veteranpoliitikute ilukõne, on pärit paarikümne aasta tagusest ajaloost. Tänapäeval ei vasta see kindlasti tõele.

Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendile antud õigused Euroopa Liidu seadusandluse menetlusprotsessidesse oma ettepanekutega sekkuda ning seadusakte ja liidu eelarveid tagasi lükata ning muuta, on väga suured õigused. Euroopa Parlament on võrdne partner liikmesriikide riigipäid koondavale Euroopa Ülemkogule. Euroopa Komisjon ja Nõukogu peavad oma tegevuses kogu aeg Euroopa Parlamendiga arvestama. Meenutagem siinkohal kasvõi Euroopa Parlamendi jõulist sekkumist Euroopa Liidu 2014-2020 finantsraamistiku aruteludesse.

Kuipalju iseseisvat võimu Eesti poliitikas on Riigikogul? Kuipalju valitsuse algatatud seaduseelnõusid Eesti parlament tagasi lükkab või oluliselt muudab? Kindlasti on seda kõike vähem kui Euroopa Parlamendi puhul Euroopa Liidu seadusandlikus protsessis.

Metsa-Eesti ajastu on läbi ja eestlane peab Euroopa asju otsustama. Euroopa Parlament mõjutab Eesti elu paljuski enam kui Riigikogu. Tundkem rõõmu sellest, et Euroopal on tugev demokraatlikult valitud esinduskogu, tänu kellele on siinse maailmajao poliitika palju avalikum ja läbipaistvam.