Vahur Koorits: Tuli mehel mõte ehk Mart Laar koondab
Kriisi ajal oli koondamine arusaadav ja enne seda oli avalikku sektorisse ka täiesti selgelt üleliigset rasva tekkinud, ent see rasv on ammu läinud. Sealt ka ajakirjanduse pigem kriitiline suhtumine koondamiskampaaniasse.
Kuna aga sellel kampaanial on kindlasti oma toetajaid, siis on oluline, et nad mõistaksid selle tagajärgi. Avaliku sektori reatöötajad ehk politseinikud, arstid ja õpetajad on rahva seas populaarsed, mistõttu ei koondata neid, vaid pigem ministeeriumite ja keskasutuste personali, kusjuures eriti vihatakse tihti just ministeeriumiametnikke.
Samas on selge, et kui näiteks mingi seaduseelnõu valmistamine nõuab teatavat hulka töötunde, siis on selleks ka vaja teatud hulk personali. Juba praegu on ministeeriumite allasutused tihti väga suured ja suudavad näiteks ministeeriumitelt üle osta parimaid inimesi. Kui näiteks siseministeeriumis politseiga tegelevaid inimesi ära koondada, siis läheb politsei tegevust puudutavate seaduste ettevalmistamine veel enam politsei- ja piirivalveameti enda kätte. Kas me ikka tahame, et taolistel ametitel oleks õigus endale ise seadusi kirjutada?
Tuletagem meelde, kuidas liigub legitiimsus demokraatlikus riigis. Rahvas valib riigikogu, mis nimetab ametisse valitsuse ja valitsuse liikmest minister tuleb oma mõne nõunikuga ministeeriumi ja hakkab rahva tahet ellu viima, surudes soovitud muutusi läbi ministeeriumi ja selle allasutuste kuni kohapeal oleva politseiniku ja õpetajani. Ministeeriumite taseme nõrgestamine viib lihtsalt järjest enam võimu kuhugi keskmisele ametkondade tasandile, kelle juhtidel pole ei demokraatlikku legitiimsust ega ka kokkupuudet tavainimesega.
Ent on ka teisi võimalusi. Eelmisel aastal käisin kaitseministeeriumi radarihankega seoses Prantsusmaal tehases ja meiega oli kaasas üks kaitseministeeriumi töötaja, kes seda projekti haldas. Tegemist on soomlastega koos toimuva ühishankega, millega Soome poolt tegelevad 20 meest kümme aastat ja Eesti poolt siis üks mees.
Möödusid mõned kuud ja ma käisin Norras õhutõrjesüsteem NASAMSi laskmisi vaatamas, sest ka Eesti tahab midagi taolist lähikümnendil osta. Ja radarihankelt tuttav kaitseministeeriumi mees oli sedapuhku ka spetsialistina kaasas, seekord juba õhutõrjesüsteemide asjatundjana. Ma ei kahtle hetkegi tema kompetentsis, ent küsimusi tekitab, kas üks inimene jaksab tegeleda kahe suure projektiga, kui teised riigid panevad ühe projekti peale kümneid inimesi.
Küsimus on ka selles, kas inimeste pealt kokku hoidmine pole mitte loll kokkuhoid? Kaks tellitavat radarit on üsna odavad, makstes umbes 350 miljonit krooni. Ent NASAMSi taoline õhutõrjesüsteemi maksab umbes kolm miljardit krooni ja see on hästi saadud. Kõigest tellimuse maksumusest ühe protsendi eraldamise projekti haldamiseks, et maksumaksja saaks oma raha eest parima kvaliteedi, annaks projektijuhtimise eelarveks radarite puhul 3,5 miljonit ja õhutõrjesüsteemil üle 30 miljoni krooni.
Eesti puhul tuleb küll tunnistada, et väike rahvaarv ja lühike ajalooline mälu ei luba tõenäoliselt niikuinii väga palju inimesi selliste projektide peale panna, ent seda paremini tuleb kohelda neid inimesi, kes olemas on.
Ent Eesti avalik sektor toetubki järjest enam välisriikide abile. Hiljuti ostis Eesti USAst partii öövaatlusseadmeid, mille hanke viis läbi Pentagon. Tegemist ei ole ei USAlt abiks saadud varustuse ega ka ühishankega, vaid lihtsalt hankega, mille käigus Pentagoni töötajad viisid läbi vaid Eestile mõeldud hanke, mille Eesti täies ulatuses kinni maksab. Tõenäoliselt sai Eesti maksumaksja seetõttu ka mõnevõrra parema hinna ja kvaliteedi suhte.
Ent avaliku halduse välismaalt sisseostmine ei puuduta vaid kaitseministeeriumi, vaid ka teisi ministeeriume. Ka eurodirektiivide ülevõtmist võib suures osas tõlgendada kui võimalust lasta raske ja kallis seadusloome töö teistel ära teha. Niikuinii kirjutati ka vabariigi algusaegadel järjest seadusi mõningate lääneriikide, näiteks Saksamaa, vastavatest seadustest maha.
Euroopa Liit on ka suurepärane kompetentsi allikas, kust tuleb näiteks hulk analüüse, mida Eesti riik ei suudaks ise eluilmas teha. Ning ka IMFi mõju ja OECDga liitumise tähtsus tulevad suuresti samast fenomenist. Nad pakuvad võimalust suures osas sisse osta seadusloomeks vajalik analüütiline võimekus.
Taolises rahvusvahelises integratsioonis pole midagi halba, sest ka kõige suuremad riigid arvestavad teiste riikide kogemusega. Ent on oluline, et inimesed saaksid aru, millega on tegemist.
