Vahur Koorits: Reformierakonna põletatud maa taktika
Näib, et Eestis on põletatud maa taktikat kasutamas langevat populaarsust pöörata püüdev Reformierakond, kes on 2015. aasta riigikogu valimiste järel võimule jäämiseks valmis tegema ükskõik mida ja minema tülli ka oma sõpradega.
Reformierakondlane Igor Gräzin on kirjutanud põneva loo, mis torkab silma oma ründava tooni poolest. Kõvasti saavad pihta ajakirjandus, eriti Postimees ja selle sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Gräzini artikkel on väärt terves ulatuses läbi lugemist, aga alljärgnevas tsitaadis viitab ta üsna otseselt, et Sotsiaaldemokraatliku erakonna endise peasekretäri Tõnu Kõivu Triatloniliidust varastatud rahaga rahastati sotside erakonda, selle varjamiseks fabritseeris Postimees aga Silver Meikari vallandatud Reformierakonna rahastamisskandaali.
"Kas on võimalik selline seos: sotside rahastamise alus oli väga suur vargus, millest teadis üks konkreetne ajaleht, ja et tõesti suur lugu erakonna vargusega rahastamise (ja muude tempude – näiteks reklaamiraha kohta valetamise) kohta välja ei imbuks, oli tarvis üles bluffida üks teine lugu Reformierakonna rahastamise kohta?"
Postimees on Reformierakonna arvates sotside häälekandja?
Sellal, kui avalikkus arutab, kas peale Postimehe hiljutist omanikuvahetust muutub see avalikult Reformierakonna suuvoodriks, arvatakse oravaparteis, et seal aetakse hoopis sotsiaaldemokraatide asja. Või nagu kirjutas Gräzin: "Samal ajal kui sotside osalusel korraldati ahastusharta trükkimist ja meeleavaldusi, teadis Postimehe toimetaja Peep Pahv ja ilmselt ka peatoimetaja, et sotside asjad on päriselt ka halvad. Otsustati vaikida."
Selle reformierakonna viha mõistmiseks tuleb aru saada, et peaministriparteis peetakse just eelmise aasta rahastamisskandaali ja eriti selle meediakajastust peamiseks põhjuseks, miks nende toetus on kümmekonna protsendi võrra langenud. Erilise viha all on just Postimees, kus ilmus Silver Meikari esialgne artikkel ja mis hoidis teemat igakuiste juhtkirjadega üleval.
Kuna rahastamisskandaalile järgnenud Harta 12 ja Jääkeldri protsessis süüdistab Reformierakond sotsiaaldemokraate, siis on Reformierakonna rünnakuteravik juba vähemalt aasta olnud suunatud just SDE vastu. Küll on neid Oleg Ossinovski (sotsist riigikoguliikme Jevgeni Ossinovski isa) annetuste abil üritatud siduda Venemaa rahaga, küll on neid süüdistatud soovis Keskerakonnaga Tallinnas koalitsiooni teha.
Kedagi on vaja peksta
Kättemaksuks või ka poliitilise kasu lõikamiseks on Reformierakond seega kogu suve üritanud suurt rahastamisskandaali kokku kleepida sotsiaaldemokraatide imelikult odavatest telereklaamidest ja ühest ootamatult välja ilmunud arvest. Nagu eespool mainitud, vihjab Reformierakond (vaevalt, et Gräzini artikkel tema isiklik soolo oli), et SDEd rahastati varastatud rahaga.
Siinjuures tuleb ära märkida, et Kõivu varguse paljastanud Eesti Ekspressi artikkel ei lase mitte kuidagi kindlas kõneviisis öelda, et varastatud rahaga rahastati sotse. Pigem ikka jääb kõigi asjaosaliste käitumisest mulje, et asi vaikiti maha, sest tegemist oli lihtlabase Tõnu Kõivu taskute täitmisega.
Kuna Reformierakonna huvides oli aga viidata, et tegemist oli SDE ebaseadusliku rahastamisega, pidid nad oma teooriale tähelepanu võitmiseks kedagi ründama, sest konflikt ju müüb. Gräzin kritiseeris seetõttu selles artiklis ja varem ka Õhtulehes president Toomas Hendrik Ilvest sotside rahastamise eiramise eest. Miks oli Reformierakonnal vaja praegusesse valitsusse sõbralikult suhtuvat presidenti kritiseerida, mina mõista ei suuda. Kui põhjuseks on vaid soov saata paarisajale valijale sõnum sotside rahastamissegaduse kohta, siis on see tõesti põletatud maa taktika, sest vaevalt taoline käitumine Ilvese suhtumist Reformierakonna suhtes leebemaks muudab.
Pahv toodi ka tõenäoliselt mängu vaid selleks, et tema kritiseerimisega sotse rünnata. Olukorra iroonia on selles, et Pahv on arhetüüpne Reformierakonna valija ja kuigi ma ei tea, kuidas ta on valimistel käitunud, julgen oletada, et ta on korduvalt andnud oma hääle just Reformierakonnale.
Postimehe nimetamine Reformierakonna häälekandjaks on küll juba pikalt vale, aga selle lehe juhtide koosolekulaua taga istuvad inimesed kipuvad olema sellised, kes valimistel annavad oma hääle just oravaparteile. Kuidas aga peavad need inimesed suhtuma sellesse, et täiesti põhjendamatult on Reformierakond üht neist väga jõhkralt isiklikult rünnanud? Pahv üritas Kõivu sigadustest mitte kirjutades tõenäoliselt lihtsalt hea inimene olla, aga sai selle eest jalaga vastu vahtimist. Arvatavasti hakkavad mitmed neist valimistel uut valikut otsima.
Tühise punktivõidu saamiseks rikub Reformierakond oma suhteid neisse pigem varem positiivselt suhtunud inimestega. Kui see pole põletatud maa taktika, siis mis see on?
