Vahur Kersna imeline muundumine

Päris pikka aega kestnud eemalolek teleekraanilt on Vahur Kersnale väga hästi mõjunud. Enne ta mulle eriti ei meeldinud: vehkis teine ülearu teatraalselt kätega, taris kaamerate ette oma semusid ja tegi ka päris ebameeldivalt reklaamimaigulisi lugusid.

Nüüd oleks mees nagu ära vahetatud. Näha on, et haiguse ajal on mees elu üle kõvasti järele mõelnud ja millestki justkui aru saanud. Et milleks inimesed üldse siia ilma sünnivad. Et igaühel on oma tee, mida tuleb käia, oma anne, mida kasutada. Ja et selle äratundmine on inimese ainus tõeline, aga samas ka kõige raskem ülesanne.

Kersna oli oma aastalõpu autorisaatesse otsinud karismaatilisi, säravaid inimesi, ja neid, tuleb tunnistada, oli ta tõesti ka leidnud. Ei olnud ühtki intervjueeritavat, kes oleks niisama eetriaega raisanud. Kõigil oli midagi olulist öelda. Aga kõige tähtsam: Kersna oskas küsida. Oskas vastust kuulata. Ja vaatajal ei hakanud hetkekski igav.

Oli näha, et Kersna on võtnud endale aega kõigisse neisse inimestesse n-ö sisse minna, et nad ennast kaamera ees avaksid. See on peen psühholoogiline töö, aga kindlasti eeldab see ka palju lugemist ja enese põhjalikku kurssiviimist eri eluvaldkondadega, sest küsitletute taust oli ju äärmiselt erinev ja nii mõnelgi kõnelenust on selja taga pikk, viljakas elu.

Saate pealkirja järgi oleks võinud karta mingit paranähtuste saadet, aga küllap see oligi nii mõeldud nende inimeste ekraanide ette meelitamiseks, kellele meeldis see nõidade saade, kus Kersna ju ka põgusalt osales. Aga ega nemadki pidanud pettuma: üht nõida ju näidati, pealegi sellist, kellest pole varem eriti kuuldudki.

Ainuke asi, mille kallal üldse võiks norida, ongi seesama saate pealkiri. Eesti keeles oleks õige nimelt „Helendavad olendid“, mitte „Helenduvad olendid“, u-refleksiiv on siin ülearune. Aga see on suure kordamineku juures vaid üks tõesti pisike näpuviga.