Ma saan aru Tartu ülikooli rektori Alar Karise murest üliõpilaste ülikülluse ning kõrgkooli kui struktuuri juhitamatuks muutumise pärast, samuti riigieelarvelise raha nappuse pärast. Ent tasuline haridus viib meid vaid ühiskonna allakäigule ning üleüldisele loomastumisele.

Mõistagi pälvib tasulise hariduse poolt sõnavõtja harimata biomassi möriseva rahulolu: "Pole mul koolitarkust, ärgu olgu teistelgi." Teisalt on rahalise hariduslõhe tekitamise taga jõukate kaaskodanike soov põlistada oma võsukestele väärikas koht ühiskonna tüüri juures.

Rektor lohutab, et pole midagi: kes ei jaksa muidu, võtab laenu. Sõnastame ümber: need vähesed keskpärase sissetulekuga perede lapsed, kes siiski kõrghariduse poole pürivad, sunnitaks eluaegsesse võlaorjusse.

Tasulise haridusega ühiskonna äärmuslik mudel on rakendunud moslemimaades. Kui keegi mäletab kooliõpikust, siis keskajal olid Araabia riigid teaduse ja tehnika, meditsiini ja navigatsiooni alal eesrindlikud.

Tänapäeval on vastupidi, moslemimaad on tagurlikkuse pesad, kus üksikud varakad ja haritud perekonnad teevad tuhandete lammaspeadega, mis aga pähe tuleb. Paar marokolast on ise rääkinud: nende juures käibki nii, et külatäis rahvast lömitab ühe härraspere ees, paljud nälgivad ja käivad räbalates. Kõrgharidus on vaestele kättesaamatu, mõnel pool ei toimi algkoolgi.

Nende maade puhul võib ette tuua ka sada muud põhjendust, miks nad läänest maha on jäänud. Olgu, aga räägime siis läänest. Vaba ettevõtluse ja liberaalsuse etalon Ameerika Ühendriigid oma Harvardi ja Massachusetsi tehnoloogiainstituudiga on hetkel põlvili. Ameerikas on kõrgharidus tasuline ning kättesaadav vähestele.

Ehk keegi mäletab riskifondihaldur Andrew Lahde kuulsat hüvastijätukirja investoritele? Meenutagem, see tegelane keerutas Lahde Capital fondi suure kriisi oludes 866-protsendilisse kasumisse ning astus siis mängust välja.

Tõlgin ligikaudu: "Viinamarjad rippusid madalal, muudkui nopi. Viinamarjad ehk idioodid, kelle vanemad maksid ettevalmistuskursuste, Yale'i ülikooli ja siis Harvardi magistriõppe eest. Need inimesed, kes polnud väärt haridust, mille nad omandasid (või „omandasid“), tõusid juhtivatele kohtadele valitsuses ning suurettevõtetes nagu AIG, Bear Stearns ja Lehman Brothers. Niisugune kunstlikult loodud aristokraatia tähendas, et mul oli väga lihtne leida palju lolle inimesi, kes sõlmivad minuga (neile kahjulikke) tehinguid."

Kõigil mainitud ettevõtetel läks väga halvasti. Ja ei aidanud seegi, et kõige geniaalsemad noored ameeriklased saavad stipendiumite toel õppida. Geeniused valivad pigem molekulaargeneetika, evolutsioonilise majandusteaduse või tuumafüüsika. Rahaliigutamine, sõdade pidamine ja muud vajalikud asjad jäävad keskpäraste ajudega, ent rikkast perest tohmanitele. Suur hulk inimesi, kes võiksid seda tööd hästi teha, ei evi Harvardi kraadi ning kantakse automaatselt maha.

Kui Ameerika näidegi pole piisav, siis tuletage meelde, milline on Eesti eraülikoolide tase. Või ka muude erakoolide. Saast, jumal paraku. Kes räägib, et Eestis peaks kehtestama üleüldise tasulise hariduse, sobiks hästi Herman Simmiga samas kooris laulma. Ajudeta Eesti võrdub null Eestit.

Samas pole patt öelda, et kõrgharidusega inimesi on Eestis tõesti massiliselt. Paljud neist oleksid palju õnnelikumad, kui omandaksid pärast keskkooli kõrgema kutsehariduse, selle asemel et vähema või suurema vaevaga kokku aetud raha eest päris- või mänguülikoolides pabereid teha. Kui ülikoolides õppekohti vähendada, siis kindlasti mitte majandusliku välistamise meetodil, vaid ikka ajude järgi.