Usaldada massi või mitte? Kogemus Tartu öölaulupeolt
Oodates, mil tudengist tütar tööpäeva lõpetab, jõudsime Tartu Lauluväljakule veerand kümne paiku. Läbi Supilinna sõites kulges autovoor üllatuslikult vastu, kuid samas suundus ka inimeste voog laululava suunas. Laulukaare taguses parklas ehk haljasalal tekkis aga väravatele lähemaid parkimiskohti aina juurde. Autost välja saades hoiatas mööduv noor pereisa, üks lastest kukil, et väravad on suletud ja sisse ei lasta.
„Teete nalja või?" ei suutnud ma esialgu tema teavet tõsiselt võtta. „Sisse lastakse vaid inimene inimese vastu," jätkas mees, suundudes perega auto poole. „Ja paljud ronivad üle aia." Seda nad tõesti tegidki. Noored, kel kooliaegne varbseinal turnimise sitkus veel lihastes.
Väga alaväärne. Kas korraldajad irvitavad inimeste üle? Tundus ilmvõimatuna, et eestlasele nii olulisele üritusele äkki ei pääse. Liiatigi, kui tegemist on tasuta vabaõhuüritusega.
Suundusime siiski esimesena ette juhtunud sissepääsuvärava juurde, kus seisis kas väsimusest või muul põhjusel pisut nokastanud turvamees ja tõrjus inimesi eemale.
„Kas pressikaardiga oleks võimalik sisse pääseda," uurisin temalt. „Ainult eelneva akrediteeringuga või peakorraldaja loal," vastas tema.
Pole varem iial kuulnud, et tasuta üritusele tuleks ennast akrediteerida. Aga nagu jumaliku ilmutusena juhtus väravaauku peakorraldaja ise, kelle nööbist söakalt krabasin.
„Inimesed tallavad üksteist surnuks," avaldas tema oma hirmu põhjuse, miks isamaaliselt härdaid inimesi rohkem lauluväljakule ei lasta. Siiski usaldas ta meid rahvamassi.
Tõsi, rahvast oli murdu, kuid sedasorti üritustel käitub eestlane märksa hoolivamalt ja arvestavamalt kui kunagises vorstisabas. Vabandatakse ja püütakse mitte maas istujate jalgadele-kätele astuda või üksteisest rohmakalt mööda trügida. Tõmmatakse end veelgi koomale, et juurde tulijatele ruumi teha. Tuntakse ühtsust. Nendega, kes siinsesse riiki veel on jäänud ja ehk jäävadki.
Need, kes pidid passima värava taga või eneseväärikusest lahkusid, tundsid taaskord, et on ülearused. Kõrvalejäetud. Mitte oodatud. Kas sel moel tugevneb eestlase niigi habras isamaalisus?
Tekkis tunne, et kes lauluväljakul, on justkui väljavalitud, ja aiatagused nagu patused, keda sisse lasta pole võimalik. Vaatamata sellele, et rahvas liikus. Osad koju, sest magavad väikelapsed vajasid vanema süle asemel oma voodit, ja vanemad inimesed puhkust.
Kontsert ühes pilkupüüdva videolahendusega oli meeliülendav, kuigi Veljo Tormise koorilaule kuulanuks meelsamini enne rokiklassikat. Ärksama meele ja selgema kõrvaga, sest üksjagu emotsioone oli juba mitme tunni jooksul iga kuulaja vastuvõtuvõimet väsitanud.
Järgides peakorraldaja hoiatust massist ja surnuks trampimisest, otsustasime hulga voolavuse printsiibist lähtudes varem lahkuda. Läbi sama väravamulgu, kust olime sisenenud.
Seekord seisis uksel teine turvamees, kes leidis, et siit küll läbi ei pääse. Lavatagune esinejate ala. Mis siis, et autoparkla oli mõnekümne sammu kaugusel. „Minge ringi," teatas tema. Ei mingisugust vastutulelikkust, kuigi massi moodustasime meie kaks tütrega.
„Inimene teeb oma tööd," rõhutas tütar, kaitstes turvamehe jäikust ja tähtsustatud rolli. Mulle jälle tundus, et ürituse kõige olulisemad persoonid olidki turvamehed, mitte kontserdil osalejad. Pealtvaatajad ja kaasalauljad.
Vaikselt lahkujaid oli teisigi, kuigi linnatänavad olid juba autodest ummistunud. Siiski lasti autosid üle ühe viisakalt vahele, sest nii hajuvad ju ummikud kõige hõlpsamalt. Kas usaldada eestlase tervet mõistust või ärritada ja alandada teda turvates?
