Kui nüüd lihtsustatult ja lakooniliselt see intervjuu kokku võtta, siis tahaks küsida: mis asi see oli? Riigipeaga intervjuu peaks olema iga meediaorganisatsiooni aastane tipphetk ja vastaja peaks tundma kohustust pingutada, et rääkida oma rahvaga. Seekordse intervjuu päästsid Lüllemäe kooli laste teravad, armsad ja loogiliselt esitatud küsimused. Tõsi, nendele saadud vastused olid puised ja harvade mõttevälgatustega.

Intervjuu käivitus alles 17. minutil, kui Kilumets uuris riigipealt ametiga kaasnevate raskemate hetkede kohta. Vastus sellele oli ümmargune, kuid sobilikult tüüris vestluse sinna, mis presidendi hingel - et miks halvustatakse meie riiki?! Näib, et see on ta 2013. aasta kôige põletavam siseriiklik probleem. Aga sel probleemil on palju põhjuseid, mitte keegi ei tunne rõõmu kritikaanlusest. Me ju ei taha elada nagu Valgevenes, kus kriitika on keelatud ja ühiskonna sisemine tsensuur on jõudnud lämmatada suure osa mõtlejatest. President on distantseerunud, teadlikult või kunstlikult, hädadest, mis tänast Eestit vaevavad. See on perspektiivi nappus ja väljaränne. See pole statistikale otsa vaadates ju riigi halvustamine, kui just neist kahest teemast kõikjal kõneletakse ja muretsetakse.

Meil on kindlasti hea meel, et president tõi oma rahvusvahelise repertuaari - Eesti IT-edu - ka oma kohaliku esinemise päevakorda, kuid sellega ei kõneta ta kindlasti suurt osa rahvast. Riigipea eksib, kui arvab, et me ei tunne oma e-teenustest rõõmu. Muidugi tunneme, aga see, et me julgeme lonkavate teenuste üle paar kriitilisemat sõna öelda, eristab meid paljudest teistest riikidest.

Mida me siis intervjuust teada saime? Et riigipea ei taha oma 60. sünnipäevast mitte midagi kuulda. Et tervislik toitumine peab olema norm igale Eesti perele. Ja et oma kodumaad peab armastama. Seda oli natuke vähe.

Kahjuks me ei saanud teada, millised on riigipea edasised ambitsioonid oma töises elus. Me ei saanud teada ta positsiooni ja selgitusi, miks Snowden on paha ja USA luurepoliitika eksimatu. Me ei saanud teada, mida saab riik teha, et rahva ja valitsejate lõhestumine väheneks. Me ei saanud teada, mida ta arvab Andrus Ansipi valitsusest. Aga need teemad on rahvale olulised.

Jõulureede intervjuu riigipeaga päästsid laste küsimused. Aga oma juubeli tähistamise eitamisega ametis olnud president unustas dialoogi lõpus suure sahmimisega isegi rahvale häid pühi soovida.

Häid pühi, härra president!