Urmo Soonvald: Põhja-Tallinn on meie Haiti

ETVs oli teisipäeval „Vabariigi kodanikud“ pühendatud ühele oodatust kirglikumale teemale — kas, miks ja kuidas peaks Eesti abistama katastroofi- ja muidu vähem arenenud piirkondi. Üldiselt arvati, et me peaks hädalisi toetama, sest see olevat normaalne, näitab meid riigina jne.

Arvan, et kõik mõistavad, miks peaks Haitit aitama. Maavärina tõttu on riigi elu sassis, kusjuures hukkunute arv on tänaseni lahtine, rääkimata sellest, millal riik saab taas üles ehitatud. Eesti riik kuulutas kohe, kui päike tõusis, et oleme haitilasi nõus aitama. Nii raha kui spetsialistidega. Tore, et suutsime reageerida kiiresti. Selle kohta ütles välisministeeriumi töötaja Marina Kaljurand, et Eesti on üks jõulisemaid kriisipiirkonna abistajaid.

Ka meil oli eile väike õnnetus. Haitiga võrrelda ei anna, aga ikkagi. Kõva plahvatus ja kaheksa vigastatut. Paaril perel on tõenäoliselt ees pikk komandeering asenduskoju. Algselt lootsime, et empaatiavõime poolest tugev Tallinn tormab peredele appi ja soovitab neil kõik mured unustada.

Aga kuna valimised on möödas ja empaatiavõime raugenud, siis abilinnapea Jüri Pihl oli eile häiritud ning tüdinenud, kui ajakirjanikud küsisid plahvatuse kohta. Meelde jäid kaks mõtet – et ta on oma elus näinud ka tugevamat plahvatusjälge ja et ta ei saa aru, miks peaks linn varisenud korrustega majast pärit elanikke aitama.

Eesti ja meie omavalitsuste südame hääl võiks tärgata ka kohalike probleemide puhul. Kui me ootame maavärinat, laavapurset või orkaani, ei õnnestugi meil kaaskodanikke aidata. Õnneks on meie oludes plahvatused sama haruldased kui looduskatastroofid laias maailmas. Käituma ka siis kiiresti! Ärme tekita endale piiri, mil on piisavalt hukkunuid/vigastatuid, mil on põhjust inimesi toetada.

Põhja-Tallinna elanikke peab kindlasti aitama. See on meie Haiti.