Urmo Soonvald: Panku peaks valvama puhta põllega

Finantsinspektsiooni juhina jätkab Raul Malmstein, 2010. aasta jaanuarist käivitub ta järgmine ametiperiood. Kuna finantsinspektsioonid on kõikjal sama suletud organisatsioonid kui luure, seda tõenäoliselt ka põhjendatult, siis saame vaid mõtiskleda, miks meil ei tehtud muudatusi inspektsiooni juhtimise osas.

Kuigi inspektsiooni nõukogusse kuuluvad meie rahandusminister, Eesti Panga esindajad ja teised turuosalised, siis inspektsiooni eelarve maksavad välja pangad ning teised siin tegutsevad finantsasutused. Emotsionaalselt lihtne oleks öelda, et viimaste aastate jooksul on Eesti pankades astutud samme, mis kantud ülemäärasest riskist ja arvestamata on jäänud hoiustajate huvid.

Ometi nii on - piisab, et meenutada SEBi, GILDi või Swedbanki käitumist erinevate fondidega. Finantsinspektsioon ei saa olla nagu poliitik, kes igal võimalikul korral kisab ja süüdistab. Inspektsiooni sõnal on kaal ja tähendus, seda isegi juhul, kui neid on liiga vähe kuulda. Aga tarbijate (loe: hoiustajate) huvisid Eestis keegi väga ei kaitse. Heal ajal olid kõik õnnelikud, masu on toomas päevavalgele kauboikapitalismi selgeid samme.

Keskerakond ütles enne eurovalimisi, et Eesti vajab vahetust. Pärast meie pangaskandaale saame samamoodi nõuda ka finantsinspektsiooni poole vaadates, sest pangad ise on oma tegusid avalikult kahetsenud jne. Finantsinspektsioon hoiab keelt hammaste taga, sest sõltumatusest hoolimata on raske rahastajale vastu näppe lüüa.

Äkki julgeks puhtama põllega inspektsioonijuht ka turuosaliste suhtes teravamalt reageerida? Sest põhjust ju oleks. Pankade riskijulgust ja ebaõnnestumisi ei saa alati keerata masu kraesse. Milline on inspektsiooni vastutus?

Praegu selgub, et inspektsioon elab oma elu, pankade ülemeelikused on pankade probleem ja hoiustajat ei kaitse keegi.