Urmas Viilma: Kas 1. advent on kiriklik või ilmalik püha?

Ka Nõukogude okupatsiooni ajal olid kõik neli advendipühapäeva kirikukalendris olemas, kuid neid ei tähistatud nii suurejooneliselt kui praegu. Toona oli advendiküünalde süütamine isegi kirikus pisut võõras tava.

Kristlik nädal algab mitte esmaspäeva, vaid pühapäevaga. Eestis sellega harjutud ei ole, kuigi kristlik Euroopa on elanud selles rütmis aastasadu. Ka eksitavad meid eestikeelsed nädalapäevade nimetused, mis päevi järjekorras loetlevad: esmas-, teisi-, kolma- ja neljapäev. Nii tähistab eestlase jaoks nädala algust loogiliselt esmaspäev ja lõppu päev, mil puhatakse – pühapäev. Kristlikust arvestusest lähtub ka kolmapäeva kohta kasutatav nimetus “kesknädal”, sest tähistab nädala keskmist päeva. Nädala kolmanda päevana ei asu kolmapäev nädala keskel, küll aga nädala neljanda päevana, kui nädalat alustada kristliku traditsiooni kohaselt pühapäevaga.

Sarnast segadust tekitab ka kalendriaasta ja kirikuaasta erinev algus ja lõpp. Kirikuinimesed tähistasid kirikuaasta lõppu Igavikupühapäevaga eelmisel pühapäeval 25. novembril. Selle pühapäevaga algas kirikuaasta viimane nädal. Uus kirikuaasta algab saabuval pühapäeval 1. advendil, mis seekord on 2. detsembril. Advendiaja algus ei ole fikseeritud kindla kuupäevaga erinevalt kalendriaastast, mis algab alati 1. jaanuariga. Advendiaeg algab neli pühapäeva enne 25. detsembrit ehk 1. jõulupüha – Jeesuse sünnipüha. Nõnda satub 1. advent mõnel aastal novembri viimaseks, mõnel teisel aga detsembri esimeseks pühapäevaks.

Kirikuaasta erinevad pühapäevad kannavad alati kindlat nimetust ja on seotud ka kindlate teemadega, mis lähtuvad Piibli kirjakohtadest. Pika ajalooga kirikutes (katoliku, õigeusu, anglikaani, luteri, jt) ei jutlusta vaimulik pühapäeviti mõnda juhuslikku pühakirjateksti aluseks võttes, vaid need tekstid on kiriku vastavate otsustuskogude poolt kindlaks määratud igaks pühapäevaks ette juba pikkadeks aastateks. See loob kirikuaastale kindla rütmi ning temaatilise terviku, mis aitab igapühapäevasel kirikulisel elada samuti kindla rütmi järgi jälgides peamiselt Jeesuse elusündmusi ja õpetust. Kirikuaasta kõrgpunktideks on iganädalase kulminatsiooni (pühapäeva!) kõrval kirikupühad, millest osa on ka riigipühade sekka arvatud. Tuntumad neist jõulud, Suur Reede, ülestõusmispüha ja nelipüha, aga ka näiteks jaanipäev.

Huvitava arengu on kirikuaasta pühadest läbi teinud 1. advent, mida neil päevil tähistame advendiküünla süütamisega. Nõukogude okupatsiooni ajal olid kõik neli advendipühapäeva kirikukalendris omal kohal nagu need on nüüdki, samas ei tähistatud neid nii suurejooneliselt kui praegu. Advendiküünalde süütamine oli isegi kirikus pisut võõras tava.

Kummalisel kombel on 1. advendi viimase kahekümne aasta jooksul rahvahulkade lemmiktähtpäevade hulka tõstnud mitte ainult kirik, vaid kohaliku tasandi avaliku võimu esindajad. Kui näiteks Suurest Reedest, mis on riigipüha, ei tee reeglina avalikult välja ükski omavalitsustegelane, siis 1. adventi tähistatakse avaliku üritusega peaaegu igas omavalitsuskeskuses, alevis ja külas.

Tallinnas tähistavad Suurt Reedet vana- ja kesklinna kirikud ühise oikumeenilise ristikäiguga, mida kajastab alati ka avalik meedia. Seni pole veel nähtud omavalitsusjuhte selles ristikäigus kaasa marssimas, olgugi, et tegemist on riigipühaga. Teisiti on 1. advendiga, mis kiriklikus mõttes on oluline tähtpäev seetõttu, et asub meid ette valmistama Kristuse tulemiseks nii aegade lõpus, kui ka nelja nädala pärast aset leidvas jõulusündmuses.

Kuigi ilmaliku võimu seisukohast ei oma see tähtpäev ju mingit sisu, tähistatakse just seda tähtpäeva kõigis omavalitsustes ametlikul tasandil vahel isegi aktiivsemalt kui jõule. Rahvas kutsutakse kuuse alla kokku, koorid laulavad, juuakse glögi ning peetakse kõnesid. Kõigil on kuidagi pidulik ja pühalik tunne.

1. advent on kiriku jaoks olulise sõnumiga püha, sest kõneldakse Kristuse missioonist. Samal ajal ei saa selle pühaga siduda otseselt ühtegi kristluse-eelset või paganlikku tähtpäeva (nagu jaanipäeva või jõulude puhul näiteks pööripäeva), mis võiks anda põhjuse selle tähtpäeva ilmalikuks tähistamiseks. Siiski on tendents aasta-aastalt just liikumas 1. advendi ilmaliku tähistamise suunas. Nõnda on seni ainult kristliku sisuga advendipühast saamas ilmaliku sisuga küünlasüütamise püha, kus esiplaanil ei ole mitte sõnum Kristuse tulemisest aegade lõpul ja Jeesus-lapse sünni ootus, vaid linna või alevi jõulukaunistuste sisselülitamine koos omavalitsusjuhi pöördumisega kodanike poole uue eelarveaasta hakul.

Seni, kuni üritusele kaasatakse kohalik vaimulik, kellega koos küünal süüdata ning kes pisutki kokkutulijaile meenutab, mis see ladinakeelne adventus (eesti keeles - tulemine) tegelikult tähendab, on kõik siiski korras. Kui vaimulikku enam ei kaasata ja piirdutakse veel vaid valla- ja linnajuhi ilmaliku kõnega, tekib küsimus: mida siis ikkagi tähistatakse? Jõuluturu avamist? Kuuseküünalde sisselülitamist? Valla- või linnaeelarve vastuvõtmist? Advendipühade tähistamine ilma kristliku sisuta on sama kui 24. veebruaril heisata pidulikult trikoloor, korraldada paraad, kontsert ja presidendi vastuvõtt, samas kordagi mainimata, et tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Peol peo enda pärast pole mõtet!

Mul on hea meel, et 1. advendiga veel päris nii ei ole läinud ja loodan, et jõulude kõrval on järgmine kirikupühadest vallutamas eestlaste südameid. Eriti tore on see, kui sellele aitavad kaasa kohalikud valla- või linnajuhid, sest see kinnitab fakti, et oleme endiselt veel kristlik maa, kus kristlikke juuri ei häbeneta, kirikupühad on au sees ja rahvas ootab advendiküünalt süüdates häbenemata Kristuse taastulemist aegade lõpul vähemalt niisama innukalt kui peljatakse maailma lõppu toomapäeval, 21. detsembril. Kaunist ootusärevust!