Ise tunnen, et me viibime riigina justkui pikal teekonnal punktist A punkti B. Sõidu algus on olnud konkreetne ja esimesed peatused sel teel ka reaalselt tajutavad. Nende peatuspunktidena võiksime nimetada näiteks Euroopa Liitu vastuvõtmist ning NATO ja eurotsooniga liitumist. Kas need punktid on olnud head ja tarvilikud, annab hinnangu ajalugu ja järeltulevad põlved. Meie jätkame nüüd rutiinset sõitu.

See siht – see punkt B, kuhu välja tahame jõuda on sõitjaile siiski pisut ebamäärane. Võib-olla ei oma see aga tähtsust. Küllap keegi ikka teab, kuhu me liigume. Tähtsam on teel viibimine, eriti koos mõttekaaslastega, koos meeskonnaga ühises liidus. Nii jätkame sõitu.

Peatuda ei saa ja kursilt kõrvale kalduda ka ei saa. Mida vahelduseks saame teha on see, et va-hetame sõidu pealt ümber juhi. Selle, kes kipub tukkuma jääma ja on oma sõidulusti kaotanud, saame ümber vahetada. Las puhkab. Toome asemele teise, kes liigub kindlalt samas suunas ja ei eksi teelt, sest talle on vähemalt kõik Euroopa teed tuttavad.

Minul oma riigi kodanikuna on aga oluline teada ja tunda lisaks erinevatele võimalustele ja va-badustele, mida minu riigi kuulumine kuhugi liitu annab, ka seda, millised on minu isiklikud vabadused oma riigis ja riikide liidus. On rida vabadusi, mille piiramist ma ei taha, ei talu ja pi-gem kardan. See on minu isiklik vabadus ja õigus oma väärtusmaailmale. See on minu mõtte- ja arvamusvabadus, minu meelsus- ja usuvabadus ja sellega konkreetselt seotud sõnavabadus.

Uinutav teekond määramatu silmapiiri poole riigi ja rahvana evib aga täna just seda ohtu, et sel pikalt, laialt ja siledalt teelt ei ole ühel hetkel enam võimalik maha keerata. Juht, olgu ta nii pu-hanud ja värske ja asjatundlik tahes, ei saagi kiirteelt maha keerata, sest tee on ühesuunaline ja viimane mahasõit on jäänud juba ammu seljataha.

Kõik see, mida hing ihkab, on jäänud märkamatult teeservale kerkinud betoonmüüri taha, sinna, kus paistab kirikutorn ja lumine mäetipp. Seal on ka värske veega allikas ja malbes tuules õõtsuvad puud. Meid sellest kõigest eraldavat müüri märgates, näeme ka, et meil endal on selle kõige asemel vaid pudelivesi, suhtlusvõrgustikud ja konditsioneer ning seda kõike kroonib puu-tetundlik innovaatiline vidin, mis teab juba minu eest, millal vajan süüa või magada.

Just sellise innovaatilisusega tahame me aga oma riigina silma paista nii laikides kui säutsudes. See on Eesti nägu näoraamatus, millest ei tea paraku midagi meie riigi väärikam põlvkond. Kas nad on meiega ikka sel teekonnal kaasas?

Seda poolunenäolist perspektiivi kirjeldades olen siiski siiralt õnnelik, et kõik ei ole veel päris nii. Minu tänane Eesti võimaldab mulle kodanikuna veel kiirteelt mahasõite nii kirikutorni kui ka värske veega allika juurde. Veel on võimalik aeg-ajalt puhata kiirtee rutiinsest ja ühesuunalisest liikumistest. Mahapöörded võimaldavad ka tagasipöördeid ja uue teekonna valimist. See tähendab, et ma võin veel tänases Eestis vabalt mõelda, vabalt arvata ja uskuda. Ma võin isegi oma usust, väärtustest ja arvamustest vabalt kirjutada ja kõnelda. See on just see, mida Eesti iseseisvuse juures hindan ja armastan.

Soovin, et see jääkski nii, et ma ei peaks kartma oma keele ja meele vangistamist, mõtte ja sü-dametunnistuse ahistamist, usu ja maailmavaate aheldamist. See on minu jätkuv soov ja igatsus, mõeldes oma riigile tema 96. sünnipäeval.