Urmas Vadi jõulujutt „Jõulupuhkus“, 2. osa
Hommikul ärkas Martin köögis. Öö jooksul oli ta vedanud kööki diivani ja endale tekke peale kuhjanud, sest külmusest ei saanud ta kuidagi lahti.
Kell oli kümme, päike paistis, väljas külmetas, lumi sätendas. See oli üle aastate esimene kord, kus ta ei pidanud kas enda äratuskella või siis mõne kõne peale ärkama. Esimese asjana kontrolliski Martin oma telefoni.
Telefon oli sisse lülitatud, aga seal ei olnud mitte ühtegi sõnumit ega vastamata kõnet. Ühtaegu see rahustas, aga pikapeale hakkas see olek, et keegi talle ei helista, Martinit vaevama. See eile sisse tulnud külmus oli tal ikka veel sees, aga Jägermeistrist polnud midagi tunda, ei pohmakat ega uimasust.
Kaks tekki ümber, läks ta ja tegi pliidile uuesti tule alla ning pesi siis nägu. Vesi oli külm ja ta lülitas boileri sisse. Martin istus nagu lapsena puukasti peale pliita ette ja vaatas tuld. Ja korraga tundis ta, et tema selja taga on keegi! Ta teadis täiesti kindlalt, et seal on keegi.
Martin kogus julgust ja keeras end siis ümber. Aga nüüd polnud seal kedagi. Ometi tundis ta nii selgesti, et keegi oli just äsja ta selja taga olnud, ta oli isegi kellegi hingamist kuulnud. Korraga meenus Martinile eileõhtune liikumine puukuuris. Martin tundis, et temaga on midagi valesti, ta on nii liimist lahti.
„Kas asi võib olla selles, et ma lihtsalt pole enam üksindusega harjunud? Kogu aeg on olnud inimesed minu ümber ja nüüd, kui mul pole kedagi, siis see olukord on mulle lihtsalt võõras? Kas ma kardan üksindust? Kas ma kardan olla üksi? Üksi, iseendaga? Mida see siis tähendab? Kas ma kardan ennast? Aga mida siis? Mul ei ole mitte midagi karta, ma ju tunnen ennast, mul ei ole vaja ennast karta!“
Selle arutluse peale Martin rahunes, tõusis pliita eest püsti ja läks akna juurde, sirutas ennast ning vaatas aknast välja. Naabrilapsed mängisid aias, lasid liumäest kelkudega alla, eemal särasid päikese käes vana vene kiriku kuplid. See vaatepilt rahustas teda veidi. Martin mõtles oma vanaema peale, ta mõtles inimeste peale üldse, sest jõulude ajal tehakse seda. Ta mõtles ka kõigi nende peale, kes ei ole Reformierakonnast.
Ta vaatas naabrite aeda, lumehunniku all seisvat vana Fordi, mis arvatavasti ei sõida enam kunagi kuhugi, vaatas puhtaks kraabitud Opelit. Ta vaatas vana maja ette pandud plastikaknaid ja nende küljes rippuvaid jõulusokke ja talle tuli peale mingisugune imelik tunne. Martin lausa heldis, kui ta mõtles, et ka need naabrid siin agulis on inimesed ja et ka nendel on oma elu, närune küll, aga elu seegi. „Ehk on see minu puhkus selleks, et ma oleksin hoolivam, märkaksin inimesi enda kõrval? Et ma õpiksin olema alandlikum elu ees?“
„Kas see võiks olla meie uus sõnum uutel valimistel?“ ei jätnud töömõtted isegi nüüd teda rahule. Martin otsustas, et läheb poodi. Ta pani veel viimased puud pliita alla ja otsis seejärel välja ühe vanaisast jäänud kampsuni, mis lõhnas kopituse järele. Ta leidis ka ühe kasuka ja kindad ja salli ja otsustas, et ei kutsu täna taksot, vaid läheb jala.
Maja ees tänaval mõtles ta, kuhu poodi minna. Kõik marketid jäid eri suunda, aga enam-vähem sama kaugele. Esimese hooga oleks ta läinud muidugi Selverisse, aga siis tuli talle meelde, et seal võib ta näha mõnd erakonnakaaslast või mõnd tuttavat kohalikust omavalitsusest. Martin ei tahtnud minna ka Konsumisse, sest seal käivad kindlasti sotsid. Maximas käivad aga keskerakondlased ja kristlikud demokraadid. Viimaks läks Martin Säästumarketisse, sest ta ei teadnud kedagi, kes seal võiks käia.
Tänaval kõndides oli tal tunne nagu liikuval märklaual, justkui kellegi külmad silmad ja jäised käed otsiksid teda. Martini nägu oli vaid paaril korral kusagil ajalehes või teles läbi lipsanud, keegi juhuslik inimene ei saanud teda tänaval lihtsalt ära tunda nagu Laari või Savisaart. Aga ometi oli tal tunne, et kõik teavad teda. Või on see kuidagi ära tunda, et ta on Reformierakonna liige? Ja sellepärast kõik inimesed tänavatel ja poes vaatavad teda oma kurjade, vasakpoolsete silmadega ja süüdistavad kõiges juhtunus ainult teda.
„Miks küll nüüd nii äkki on mulle peale tulnud selline veider süütunne? Imelik.“ Koduteel, käes kaks kilekotti, märkas ta endast mööda sõitmas üht kahtlaselt tuttavat musta Audit, valitsuse numbrimärgiga. Nüüd oli Martin kindel, et teda jälgitakse.
„Aga mida edasi? Mida nad minust tahavad? Kas nad arvavad, et ma varjan midagi? Või arvavad, et ma võin midagi välja rääkida? Kas nad kardavad järjekordset skandaali, meie erakonna hävingut? Peaministri vahetumist? Valitsuse kukutamist? Kas nad tulid ähvardama või siis tahavad minust lõplikult lahti saada?“
Martin otsustas, et ta ei lähe otse koju ning tegi suure ringi. Viimaks jõudis ta vanaema majja siiski tagasi aga lumel ei paistnud ühtegi võõrast jälge. Ka musta Audit polnud tänaval näha. Martin läks tuppa, pani enda järel ukse lukku, otsis kotist välja soojapuhuri, kalapulgad, saia, majoneesi, veini ja rummipudeli. Martin pani puhuri enda selja taha, aga külmus ei lasknud teda ikka veel lahti. Siis avas ta veini ja jõi veidi. Vein tegi ta olemise veel külmemaks, siis jõi ta rummi. Korra hiilis ta välja, naabrite puukuuri, pani puuriidale kolm pakki makarone ja ühe paki komme. Liikumist puukuuris polnud märgata.
Mida aeg edasi, seda enam tundis Martin, et midagi on väga valesti. Ja jälle meenus talle tema telefon. Telefon oli sees, aku oli täis, aga mitte ühtegi kõnet. Ta teadis, et selline vaikus tähendab ainult halba, sest ta oli näinud, kuidas olid lõpetanud need, keda oldi teadmata ajaks puhkusele saadetud. Algas see kõik just nimelt vaikusest telefonis.
Martin lülitas telefoni välja, tõmbas SIM-kaardi pesast, pani siis tagasi, lülitas telefoni uuesti sisse ja jäi ootama. Aga ei midagi. Viimaks tabas teda mõte, et äkki on erakond lasknud ta telefoninumbri kinni panna!? See tähendas ju erakonnast väljaheitmist. Martin otsustas seda kohe kontrollida ja proovida, kas ta saab välja helistada. Aga kellele helistada? See oli selge, et kõiki tema sisse- ja väljaminevaid kõnesid kuulati nüüd pealt.
„Erakonnast ei saa ma ju kellelegi helistada. Aga peale nende...? Mul ei olegi ju kellelegi helistada!“ See mõte oli lausa ehmatav. „Helistada Andrusele?“ mõtles Martin hetkeks. „Ei-ei, see oleks liiga alandav. Pealegi ta ütles, et ta kutsub mind ise, siis kui on vaja. Kuigi ma olen kindel, et seda aega ei tulegi enam. Aga kellele ikkagi helistada? Kellelegi mõnest teisest erakonnast ei saa kah helistada.“
Martin rullis kõik oma telefoninumbrid läbi, aga ta ei leidnud kedagi sobivat. Järjest enam võttis Martinis võimust üksindustunne ja külmus, olgugi, et puhur ta selja taga oli põhja keeratud. Viimaks otsustas Martin helistada tasulisele perearsti nõuandetelefonile. Tema rõõmuks kõik töötas - ta sai välja helistada ja ta kuulis tuttavat kutsuvat tooni. Ja kui teisel pool vastu võeti, ei teadnud Martin esimese hooga, mida öelda. Lõpuks ta siiski lausus: „Ma tunnen end halvasti.“ Ja see ei olnud vale.
„Nii?“ Perearsti nõustamistelefonis jäädi ootama.
„Mul on tunne, et mind aetakse taga. Tähendab, ei, et külmetus ajab mind taga. Ma olen külma saanud. Juba teist päeva on mul hästi külm.“
„Kas teil on nohu? On teil kurk valus? Kas te köhite?“
„Ei, ei köhi ja kurk pole valus, ainult nii külm on.“
„Jooge midagi sooja, minge teki alla, magage.“ Martin tänas ja vajutas kõne kinni ja rahunes.
Järgmisel hetkel klirises klaas - köögiaknasse lendas poolik telliskivi.
(Jõulujutu viimane osa ilmub homme.)
