Urmas Reinsalu: Mille üle nad naersid?
Küsimust, kas ja kui palju riik on kahju saanud, ei ole valitsus vaevaks võtnud arutada ühelgi oma istungil või nõupidamisel. Peaminister nentis juhtunust kuuldes oktoobris toimunud valitsuse pressikonverentsil häbelikult: ma tean ainult oletusi ajakirjanduse vahendusel. Samas pidas ta oluliseks avalikkusele kinnitada, et maadevahetus peab jätkuma. Millise juhtimisinformatsiooni alusel meie riigijuhid praegu maa-ameti tehinguid kommenteerivad, jääb üpris segaseks.
Ametist lahkunud keskkonnaministri Villu Reiljani käskkirjaga viidi läbi maa-ameti sisekontrollisüsteemi hindamise audit. Seaduse järgi on sisekontrollisüsteem abinõude kompleks, mis muu hulgas võimaldab tagada vara kaitstuse raiskamisest, ebasihipärasest kasutamisest, ebakompetentsest juhtimisest ja muust sarnasest põhjustatud kahju eest. Esialgse auditi hinnangu järgi on menetluse sisekontrollisüsteemid piisavad ja efektiivsed ning need vastavad olulises osas õigusaktide nõuetele!
Kummalisel kombel anti positiivne hinnang aga nõnda, et uurimise all olevate kaasustega ei tutvutudki. Auditi valimi teostamiseks paluti kaitsepolitseil anda andmeid kriminaalasja menetluse juurde võetud toimikutest. Nimetatud toimikute kohta andmeid ei saadud. Ning seda väidet täpsustas ja selgitas põhiseaduskomisjonis ka keskkonnaminister: ”Tänase päevani ei ole ka ministeeriumil teadmist, milliseid maavahetustehinguid politsei uurib ning kui suur on uurimise ulatus.”
Paradoksaalsel moel avaldas ajaleht Eesti Ekspress samal nädalal, kui tuli keskkonnaministeeriumist puhtakspesev otsus, Raul Ranne, Janar Filippovi ja Jüri Muttika artikli „Reiljan kinkis pool miljardit”. Selle artikli järgi vahetati ainuüksi ühe Reiljani allkirjastatud maavahetustehinguga maatükk väärtusega 14,8 miljonit krooni maatükkide vastu, mille kruntide ja äriplaanide väärtuseks hindasid pangad mõni aeg hiljem üle 500 miljoni krooni.
Miks riik ikkagi ei kasutanud nende tehingute puhul ostueesõigust? Vastust ei ole tahtnud anda ei peaminister Ansip ega keskkonnaminister Reiljan. Ma ei tea, kas lehes avaldatud andmed vastavad tõele. Kuid probleem, mis püstitub sellise rahalise mahuga tehingutest, vajab selgitamist. See ei ole enam ju enam tavamõõtmetes tehing. Juhul, kui arvud tõele vastavad, võime rääkida diilidest, mille maht on väljendatav juba protsendina meie sisemajanduse kogutoodangust.
Isamaa ja Res Publica Liit ei algatanud uurimiskomisjoni moodustamist kohe pärast juhtunut, vaid me ootasime, mida konkreetset võtab valitsus ette avalikkuse juhtunust teavitamiseks ja süsteemi muutmiseks. Sest ka praegu ootavad sajad maa-asjade kaasused menetlemist.
Järgnenud tegevus on ilmekas näide eneseõigustamisest ja mahavaikimisest. Ühelt poolt öeldakse, et kõik on korras. Teiselt poolt öeldakse, et midagi ei saa öelda enne, kui kohtumenetlus on lõppenud. Asjaga hästi kursis olev Reiljan viitas ise, et kohtumenetlus võib väldata aastaid. Seega peaksime probleemis selguse loomise edasi lükkama aastaiks? Miks me ei võiks enne teada, kas riigile on kahju tekitatud?
Kui valitsus selgust luua ei soovi, siis peaks seda tegema uurimiskomisjoni abil valitsuse üle järelevalvet teostav parlament. Selliseid uurimiskomisjone on riigikogus ikka aeg-ajalt moodustatud. Neid on moodustatud ka siis, kui probleemiga on paralleelselt algatatud kriminaalmenetlus. Nendes on osalenud aktiivselt ka kõik praegused koalitsiooniparteid.
Korraga sündis aga üllatav metamorfoos. Iga hinna eest sooviti komisjoni loomist vältida, üks ettekääne oli pentsikum kui teine. Miks? Julgen arvata, seetõttu, et see komisjon oleks pidanud alustama ühest väga selgest asjast: tuvastama hinnanguliselt, kas ja kui palju riik nende tehingutega rahalist kahju saanud. Ekspress on ühe tehingu puhul opereerinud 14,8 ja 500 miljoni krooniga. Kui nende arvudega on kõik korras, miks kardetakse neid lähemalt analüüsida?
Rahvaliidul oli võimalus näidata, et neil ei ole komisjoni moodustamise suhtes midagi peljata. Paraku lasti see võimalus käest ja koalitsiooni häältega hääletati asi menetlusest välja. Paralleelselt on asutud mõjutama ka uurimisasutusi: sest milleks muuks pidada Villu Reiljani seisukohta, et riik kasutas ülemäära jõudu, legendiks muutunud lauset „kusagil struktuurides on kallutatud jõud” jne.
Lõpetuseks pealkirja juurde. Tõepoolest, riigikogu saalis naerdi, kui lugesin puldist ette väljavõtteid maatehingute kohta. Korraga jäin mõttesse: mille üle te õigupoolest naerate? Kas võimsate diilide üle — või selle üle, et mõned naiivsed arvasid tõemeeli, et seda teemat lubatakse uurima hakata?
Ega ma vastust tänagi tea. Tean vaid üht. Ühel või teisel viisil viiakse läbi nende maatehingute kahju või kasu hindamine. Kardan vaid, et siis ei ole ühelgi ausal inimesel naljatuju.
