Urmas Reinsalu: Mäleta Vabadussõda!
On asju, mida kõik teavad, kuid mida tuleb sellegipoolest ikka ja jälle iseendale ning üksteisele meelde tuletada. Üks sellistest on Vabadussõda. Sõda, mis tõi Eestile iseseisvuse ja oli võib-olla tähtsaim psühholoogiline tegur, mis vahepeal kaotatud iseseisvuse pärast pikka pimedust ka taastada aitas. Pole juhus, et oma kõige raskemail hetkil on eesti rahvas ikka otsinud – ja ka leidnud – "Vabadussõja vaimu". See tähendab, et meie eneseusu, elujõu ja elutahte üks peamisi allikaid asus ning asub tänaseni Vabadussõjas.
Ei ole põrmugi oluline, et maailmaajaloo taustal oli tegemist võrdlemisi lühikese ning väikesemahulise konfliktiga. Isegi Eesti ajaloo taustal ei näita statistika midagi enneolematut. Vabadussõjas langes Eesti Vabariigi eest ligi 5000 meest, kuid I maailmasõda võttis 10 000 ja II maailmasõda veel palju rohkem. Ja ometi on just Vabadussõda see, mida on põhjust pidada eestlaste senise ajaloo kõige paremaks päevaks, millel püsib meie eksistents tänini.
Vabadussõja võit andis meile õiguse olemas olla ja Vabadussõja võit paneb meile ühtlasi kohustuse olemas olla. See kohustus tuleneb eeskätt niiöelda romantilistest põhjustest – austusest oma esivanemate ees, kes võitlesid, nägid vaeva, riskisid oma eluga ning paljudel juhtudel selle elu ohvriks tõid.
Kuid on ka ratsionaalsem põhjus. Meie olemasolu ja meie riik on killukeseks maailmarahust. Maailmas on võimalik mingisugust korda ja rahu tagada vaid juhul, kui rahvad ennast valitseda suudavad. Ja kui mõni rahvas sellega hädas on, nagu afgaanid, siis tuleb neid aidata. Eesmärk pole ju okupatsioon, vaid riik, kus valitseks seadus ja elementaarne kord. Meie, kellele Vabadussõja ajal nii paljud rahvad abikäe ulatasid, ei tohiks kunagi egoistlikult teatada: "See pole meie asi!" On küll meie asi, ja sügav austus Eesti kaitseväelastele, tänapäeva veteranidele, kes on sellesse võitlusse andnud isikliku ja vahetu panuse.
Tõepoolest, oluline on meeles pidada, et Eesti Vabariigi eest ei sõdinud ainult eestlased, vaid ka venelased, soomlased, rootslased, taanlased, lätlased, juudid, inglased ja teised. Nad ei öelnud "see pole meie asi", vaid tulid, sest oli vaja. Rahvad mitte ainult ei sõdi omavahel, vaid ka aitavad üksteist. Ka Eesti iseseisvuse manifest on adresseeritud "kõigile Eestimaa rahvastele". Samas oli see sõda eksistentsiaalse tähtsusega vaid eestlastele, see oli ühe väikese rahvuse elu ja surma küsimus, mille õnneliku lahenduse järel rajati rahvusriik. Need asjaolud ei olnud siis ega ole ka nüüd vastuolus. Nagu öeldakse vastilmunud riigikaitse õpikus: Eesti iseseisvus on eesti rahva kestmise tagatis ja teiste Eestis elavate rahvaste turvalisuse garantii.
Vabadussõja kahurid vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Enne II maailmasõda kujunes traditsiooniks seda meenutada igal aastal 3. jaanuaril nimetatud kellaajal minutilise vaikushetkega. See on ilus traditsioon, miks ei võiks me seda järgida nüüdki. Põhjused on endised, need ei kao, kuni püsib meie rahvas.
