Korduvalt on avaldatud ka arvamust, et pronksmehe trollipeatusest kalmistule ümberpaigutamist ettekäändena kasutanud ja kahel aprilliööl Tallinnas laamendanud, rüüstanud ning marodööritsenud pätid on pääsenud suhteliselt leebete kohtulike karistustega.

Kas ”pronksimässajad” — tegelikult naaberriigi poolt oma kitsastes huvides ära kasutatud tavalised noored pätid — tulnuks tehtu eest pikaks ajaks vanglamüüride vahele sulgeda?

Mulle näib, et rahulolematus pronksiööl laamendanutele määratud „leebete“ karistustega esindab halvasti informeeritud populistlikku seisukohta.

Kõigepealt: leebet karistuspraktikat saab endale lubada vaid tugev ja enesekindel riik. Kas Eesti on täna tugev ja enesekindel, on küsimus. Tahaks loota, et juba on.

Kuritegevuse üldpreventsiooni (ehk ennetamise) aluseks on karistuse vältimatus, mitte karmus. Kui on põhjust oletada, et kohtu alla antud laamendajad oma tegu ei korda, siis on ju kõik kombes.

Ei maksa ka unustada, et märatsejaid võib n-ö normaalses elus ja reisimisel tabada ebameeldivaid üllatusi, mis tulenevad nende kohtuliku karistatuse faktist. See ei kao kuhugi veel niipea. Ja arvutiajastul tuleb kunagine karistus välja kõikjal, kus inimene ametivõimudega suhtlema peab, olgu või piiride ületamisel Schengeni viisavabas ruumis Euroopas.

Tegelikult ongi ka leebena tunduv karistus mingis mõttes eluaegne, ehkki juriidiliselt mingi aja jooksul aegub.

Pronksikangelastega seoses küsigem endalt, mida meil vaja oli. Kas meil oleks olnud vaja 1000-2000 perekonda, mille liige oleks saanud ülirange karistuse? Kas meil on ikka vaja juurde nimetatud numbritest keskmiselt kolm korda rohkem tigedikke riigis?

Või äkki on meile — ja ka riigile — kasulik, et needsamad 1000-2000 laamendajat enne hästi järele mõtlevad, kui uuesti lõhkuma soostuvad? Sest järgmisele pogrommile järgneb juba topelt: see, mis praegu edasi lükati + uus karistus.

Kui 2007. aasta aprillis ei leidunud rohkem kui need 1000-2000 kisajat-mööbeldajat, siis võimalikul järgmisel korral ei ole juhtoinail ka seda numbrit praktiliselt kuskilt võtta. Ehk on see asjaolu pronksimäsu järgse karistuspoliitika kõige tähtsam tulemus.

Kuritegevust kontrollides kujundatakse kogu ühiskonna kultuurilist keskkonda ja kaitstakse selle põhiväärtusi. Üleminek totalitaarsest ühiskonnast demokraatlikku riigikorraldusse tähendas ka pööret karistuspoliitikas, mis seab esiplaanile üksikisiku vabaduse ja põhiõiguste tagamise ning mida iseloomustab vangistuse mõõdukam kasutamine.

Ühe esimese sammuna teel euroopalike väärtuste poole kaotas Eesti surmanuhtluse ja asendas selle eluaegse vangistusega, sest surmanuhtlust karistusena Euroopa kultuuriruum ei aktsepteeri. Õigusteoreetikud on ka väitnud, et surmanuhtlus ei ole üldse karistus, see on puhtakujuline kättemaks.

Uurijad väidavad ka, et karm karistus (kas või toosama surmanuhtlus) ei hoia kuritegu plaanivat isikut tagasi juba sellepärast, et seaduserikkuja kavadesse ei kuulu kunagi „vahelejäämine“. Kuivõrd võimalikku karistust loodetakse igal juhul vältida, siis ei mõjuta selle raskus teo sooritamist või sooritamata jätmist.

Eesti järgmine samm euroopalikus suunas saab vastu osa avalikkuse ootusi olla eelkõige vangide arvu vähendamine ning vangistuse asendamine muude, mittevabaduskaotuslike karistustega.

Eesti valitsus lubas juba 1997. aastal Euroopa Nõukogule, et kui tänapäevaste vanglakaristuse alternatiivide kohaldamiseks vajalik kriminaalhooldussüsteem on hakanud toimima, hakkab vangide arv jõudsalt vähenema. Eesmärgiks seati vangide koguarvu vähenemine 2000ni. Paraku ei ole eesmärgile kuigivõrd lähemale jõutud.

Tänases Euroopas on valdav arusaam, et vangistus on karistuse üldiste eesmärkide saavutamisel üks halvemaid karistusliike. Sest kurjategijaid karistades me ju soovime, et need isikud enam uusi kuritegusid toime ei paneks. Kõige võimaliku eest vangipanekut taotledes saavutaksime maksimaalselt turvalise riigi, kus seaduskuulekas osa ühiskonnast elab nagu vanglas, aga kurjategijad viibiksid ikka vabaduses.

Autor on eesti jurist. Kirjutis on algselt ilmunud autori blogis. Delfi avaldab selle tema loal.