7. jaanuaril ilmus Delfis artikkel, kus Sepper tõi mõned näited soolisest kohtlemisest ja diskrimineerimisest. Need näited olid lapsikud ja populistlikud, millest ei saa ühtegi tõsiselt võtta. Pigem jäi mulje, et Sepper tahab oma töökoha vajalikkust õigustada ja enda positsiooni tugevdada.

Põhiline probleem seisneb selles, et Sepper ei tee vahet soolisel diskrimineerimisel ja turumajandusel. Olles ise majandusinimene, ei nõua ma detailselt majandusteemade valdamist riigiametnikelt, kuid need, kes on juhtivatel ametipostidel ja puutuvad ühel või teisel moel majandusega kokku, peavad evima elementaarset majandusharidust.

Sepperil on juriidiline haridus, kuid ta töö nõuab teadmisi ka majandusest ja vaadates tema meediasse jõudnud mõtteavaldusi, võib järeldada, et tal need puuduvad. Volinik, kes annab arvamuse teenuste ja kaupade kohta, olgugi et diskrimineerimise kontekstis, kuid kel puudub arusaam Eestis valitsevast kapitalistlikust süsteemist, ei ole pädev, professionaalne ja õige inimene voliniku kohale.

Hinnad paneb paika turg, mitte sugu

Paar näidet. Sepper leiab, et meestelt kõrgema piletihinna nõudmine ööklubides on diskrimineerimine, kohtleb naisi objektina ning kinnistab traditsioonilisi soorolle. See ei vasta tõele. Ööklubid on ettevõtted, mis soovivad ellu jääda ja võimaluse korral ka kasu teenida. Kui ööklubis käib rohkem mehi, mida juhtub üldjuhul nädala alguse poole, käivitatakse teada-tuntud turundusnipp ja tehakse allahindlus naistele, et ka neid klubisse meelitada. Kui meeste-naiste numbriline vahekord turundusstrateegia käivitamise tagajärjel tasakaalustub ja ööklubi majanduslik olukord saavutab stabiilsuse, hakatakse mõlemalt sugupoolelt sama hinda küsima. Selles võib kindel olla, et kui ööklubil on võimalus teenida ka naiste pealt, siis seda tehakse. Delfile antud intervjuus rääkis Pärnu ööklubi Sunset Clubi üks omanikke Erlend Aav strateegiatest lähemalt. Sooline diskrimineerimine? Naised kui objekt? Traditsiooniliste soorollide kinnistamine? Ei. Selle nähtuse nimi on turumajandus. Turg paneb hinnad paika ja on seda teinud aastatuhandeid.

Lisaks ööklubidele räägib Sepper ka juuksuriärides toimuvast diskrimineerimisest. Naiste juuksur maksab rohkem kui meeste oma. Selge see. Juuksuriärid on hinnad paika pannud töötunni ja töö iseloomu põhjal. On ju loogiline, et naiste juustepesu, lõikus ja föönitamine võtab rohkem aega ja on keerulisem kui meestel. Hinnavahe põhinebki turumajandusel, mitte soolisel diskrimineerimisel. Et tegemist pole soolise diskrimineerimisega tõestab ka see seik, et kui mees soovib juukseid värvida, ei kasseerita raha sisse mitte ta soo põhjal, vaid hind määratakse juuste pikkuse ja soovitud värvi järgi. Ja kui mõnes juuksuriäris maksavadki teenused naistele tunduvalt rohkem, siis selleks võib olla mitmeid muid põhjuseid, mis ei ole seotud soolise diskrimineerimisega: teenuste keskmine hind ümbruskaudsetes salongides, konkreetse teenuse populaarsus, klientide arv, juuksuri staaž jne. Turg paneb hinnad paika ja üldjuhul reguleerib ka ebavõrdsust.

Sooline diskrimineerimine eksisteerib Eestis reaalselt ja voliniku ametikoht on kindlasti vajalik, kuid sellel alal peab olema pädev ja kompetentne inimene. Mõni aasta tagasi ilmus Sepperi essee kogumikus “Tilliga või tillita”, mis lähtub feministlikust lähtepunktist. Sepperi hiljutistest tööalastest arvamusavaldustest kumab läbi samuti feminism. Sedasorti feminism, mis on muude -ismide (kapitalism) suhtes pime ja mis ei teeni ühiskonda.

Oleks kasulik teada, kui suur protsent diskrimineerimistest, millele Sepper on andnud arvamuse, on kohtutes ka võitnud. Ja kui Sepper on see inimene Eesti riigis, kes annab arvamuse potentsiaalse diskrimineerimise kohta, siis kes on see inimene, kes annab arvamuse Sepperi antud arvamuse kohta?