Teine eesmärk homofoobia vastu võitlemine ja aegunud hoiakutest ning sovjetiaegsetest mõttemustritest vabanemine.

Seoses OMA festivaliga ongi õige aeg küsida, miks demokraatlikus Eestis lohistatakse jalgu järel ja viivitatakse samasooliste partnerlusseaduse vastuvõtmisega. Kuna iseseisvumist on kestnud juba 20 aastat, on viimane aeg näidata üles küpsust ja sallivust ühiskonna seksuaalvähemuste suhtes.

Võib üllatusena tulla, et kõige esimesena maailmas seadustati samasooliste abielu ja adopteerimisõigused Lõuna-Aafrika Vabariigis. Aastaks oli siis 1994. Apartheidi aeg oli lõppenud, Nelson Mandela sai presidendiks ja riigi täisväärtuslik iseseisvumine võis alata. Euroopa piires on samasooliste abielu või partnerlusseadus fikseeritud 19 riigis ja 2 autonoomias. Need riigid on: Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Island, Luksemburg, Norra, Prantsusmaa, Portugal, Rootsi, Saksa, Šveits, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Tšehhi, Taani, Ungari ja ühte või teispidi autonoomsed Gröönimaa ja Mani saar.

Ehk on keegi ülalmainitud riikides reisides täheldanud samasooliste abielu või partnerlussuhete seadustamisega kaasnenud negatiivseid mõjusid ühiskonnale? Näiteks rahva väljasuremist Norras? Kuritegevuse kasvamist Luksemburgis? Ühiskonna moraalset allakäiku Mani saarel? Laste pilastamist ja nende väärarengut Soomes? Kodanike töövõimetust ja produktiivsuse vähenemist Belgias? Kaost, riigi lagunemist ja heaolu kasvu tagasipööret Šveitsis? Anarhiat Austrias? Üheski riigis ei ole ju toimunud ei moraalset, sotsiaalset ega majanduslikku allakäiku seoses samasooliste partnerlussuhete seadustamisega, k.a. Lõuna-Aafrika Vabariik, kus võrdõiguslikkus fikseeriti seadustes juba 17 aastat tagasi.

Pigem on Eestis muuhulgas sallivusega probleeme, ega muidu ei elaks ja töötaks 6-8% kodanikest välisriikides. Osa nendest on LGBT inimesed, ülejäänud lihtsalt paremat elu otsimas. Irooniline on aga see, et töötukassa ametnikud käivad välismaal Eestisse tööjõudu värbamas, sest meie enda spetsialistid on maalt lahkunud. Sotsiaalsed garantiid samasoolistele paaridele aitaksid nii mõnegi eestlase välisriigist koju meelitada ja kodueestlasele paremat elukvaliteeti pakkuda.

Paar nädalat tagasi pöördus õiguskantsler Indrek Teder justiitsminister Kristen Michali poole märgukirjaga, soovitades algatada samasooliste isikute partnerlussuhteid reguleeriv seaduseelnõu. Õiguskantsler on seisukohal, et samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse. Justiitsminister vastas omakorda, et “standardpakett mitteabieluliste suhte jaoks lepingute vormis võiks olla täiesti arutatav küsimus”. Siia alla peavad kindlasti kuuluma ka adopteerimisõigused, mitte ainult varalised, üüri või tervisega seotud küsimused, mida Michal intervjuus mainib.

Samasooliste suhetest rääkides on tavaliselt see kõige rohkem elevust ja ärevust tekitav teema lapsed ja nende kasvatamine. Tüüpiline vastuargument on väidetav laste väärareng. See on ekslik arvamus. Samasoolised paarid on lapsi saanud ja kasvatanud inimkonna arengu algusest peale. Samal ajal kui neid ridu siin loed, teevad seda paljud pered üle terve Eesti.

Ükski rahvusvaheline uuring ei ole tõestanud samasooliste vanemate negatiivset mõju lastele, muidu oleks laste kasvatamine — ja ilmselt ka üldisem lastega kokku puutumine — seadusega ära keelatud. Lasteaedades, koolides, noorte keskustes, sporditrennides, suvelaagrites, lastekodudes, haiglates ja paljudes muudes asutustes töötamine, mis on ju omamoodi laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine, ei ole lesbidele ja geidele Eestis keelatud. On mõistusevastane, et inimene võib töötada lastega seotud aladel terve elu, hoida õe-venna-sõbra-naabri lapsi ja ise neid saada, aga riigi silmis puuduvad tal oma pere raames mõned elutähtsad lastega seonduvad õigused.

Küsisin Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse esimehelt Andres Lehtmetsalt, kuidas meie arstkond suhtub homoseksuaalsusesse. Kas see on haigus?

Lehtmets vastas: “Eesti arstkond lähtub haiguste klassifitseerimisel Rahvusvahelise haiguste ja surmapõhjuste klassifikatsiooni 10 versioonist (RHK-10)” ja et homoseksuaalsus on haigus vaid sel juhul, kui “tekitab inimesele individuaalselt probleeme kui seksuaalsättumuse ebakindlus, egodüstoonne seksuaalsättumus, seksuaalsuhte häire vms. Eraldi haigusena homoseksuaalsust ei klassifitseerita.” Kui homoseksuaalsus ei ole haigus ja on võrdväärne heteroseksuaalsusega, ei tohiks ka tekkida probleeme lastega, nende saamise, kasvatamise ja adopteerimisõigustega. 

Teine kõige tüüpilisem vastuargument samasooliste perede aktsepteerimisele on traditsiooniliste pereväärtuste väidetav lagunemine. Ka see on ekslik arvamus. Mis väärtus see täpsemalt on, mis justkui ära kaoks? Iga perekonna vundamendiks on vanemate vastastikune armastus, austus ja hoolivus, milleks on võimelised kõik inimesed olenemata seksuaalorientatsioonist. Ja kui nüüd süveneda traditsioonilise pere väärtustesse, siis statistika näitab hoopis kurba pilti: Eestis lahutatakse 60% abieludest (link); lahutuste poolest oleme maailmas 15. kohal (allikas: The Economist); 64% aborti tegevatest eestlastest on abielus või vabaabielus, ja eestlased teevad pea kaks korda rohkem aborte kui Eesti venelased (allikad: Statistikaamet ja Tervisearengu Instituut); iive tõusis alles eelmisel aastal esimest korda pärast iseseisvumist positiivseks, 35 inimese võrra; Eestis on Euroopa Liidu piires kõige rohkem üksikemasid (link). Kahjuks ei saa uhkusega öelda, et traditsiooniline peremudel on heaks eeskujuks teistele peremudelitele.

Me naerame islamimaade alavääristava suhtumise üle naistesse ja võitleme demokraatia nimel Afganistanis ja Iraagis, endal on aga võrreldes teiste lääneriikidega tähtis ja elementaarne sotsiaalteema kodus pooltoores. On viimane aeg teha seadustikes muudatusi, mis garanteerivad samasoolistele paaridele võrdväärsed õigused. Praegune olukord ja puudulikud seadused on aga absurdne ja kindlasti ei näita Eesti riigi küpsust, mida vanuse järgi juba olema peaks.