Ülo Mattheus: Vidiootidele loodusravi

Tõsiasi, et inimesed käivad aina vähem looduses või ei käi üldse kodust väljas, näitab pidevat kasvutrendi. USA teadlaste Oliver R. W. Pergamsi ja Patricia A. Zaradici veebruari algul publitseeritud uurimuse kohaselt on ameeriklaste huvi külastada rahvusparke, käia kalal või matkamas 80-ndate aastatega võrreldes vähenenud kuni 25%.

Selle põhjuseks on autorite sõnul videofiilia ehk inimeste üha süvenev huvi interneti, arvutimängude, DVD-de ja televiisori vaatamise vastu. Ühe põhjusena, miks inimesed üha vähem siirduvad loodusse, näevad autorid ka kütusehindade tõusu, kuivõrd USA-s tuleb loodusesse minemiseks läbida pikki vahemaid.

Et inimene peab minema tagasi looduse juurde, see üleskutse on kõlanud juba läbi aegade, olgu hüüdjaks siis Rousseau või keegi teine. Üksjagu vana on ka arusaam, et nüüdisaja urbaniseerunud inimest hoiab loodusest eemal üha süvenev huvi elektroonilise meedia vastu, mis naelutab inimesed tugitooli. Ken Nordine’i sketš patsiendist, kes läks arsti juurde, sest tema kirg televisiooni vastu oli muutnud ta vidioodiks, pärineb tegelikult juba 1957. aastast.

Pergams ja Zaradic osutavad, et videofiilia ja sellega kaasneva istuva eluviisi tagajärjeks on nii vaimse kui ka füüsilise tervise allakäik, ülekaalulisus, ühiskonnast võõrdumine, keskendumisvõime halvenemine ja ka sellest tulenev õppimisvõime langus laste puhul.

Üks teine uurimus, mille on teinud Nancy Wells ja Kristi Lekies, kõneleb sellest, et täiskasvanute huvi looduse vastu on just nii suur, kui seda suudeti temasse sisse kasvatada lapseeas enne 11. eluaastat. Need lapsed, kes kasvavad looduslähedases keskkonnas, kannatavad autorite kinnitusel vähem stressi all kui linnalapsed, saavad parema kontakti naabrilastega ja on seega sotsiaalsemad.

Üks Welssi varasem uurimus viitab, et ainuüksi paremasse ja rohelisemasse elukeskkonda kolimine on varasemaga võrreldes parandanud stressiga toimetulekut ning laste vaimset suutlikkust ja keskendumisvõimet. Samas soovitab Wells lastele ka aktiivset tegevust — skaudilaagreid, kalalkäiku, matkamist, mis kõik oluliselt mõjutavad lapse suhet loodusesse ja tema loomust hiljem täiskasvanueas.

Need on lihtsad ja iseenesestmõistetavad tõed. Need tõed on muuhulgas üheks põhjuseks lääne ühiskondades üha enam süvenevale valglinnastumisele, kuna inimesed eelistavad väikesegi murulapiga majaboksi elule suurlinna kõrghoones. Ühelt poolt viib valglinnastumine inimesed ehk veidigi lähemale taga igatsetud loodusele ja puhtale õhule, kuid teiselt poolt on see juba ammu süüdanud punase laterna keskkonnaaktivistide peades, sest valglinnastumine toob kaasa autode hulga suurenemisi ja keskkonna üha enama saastatuse.

Samal positsioonil on ka Euroopa Keskkonnaagentuuri 2006. aasta aruanne “Valglinnastumine Euroopas — tähelepanuta jäänud probleem“. Selle autorite hinnangul on valglinnad näide halvast maakustusest ja linnakeskkonna laialilaotamisest maale. Nad leiavad muu hulgas, et valglinnastumisega kaasnev autostumine teeb olematuks kõik need pingutused, mis on suunatud kliimasoojenemise vastu. Valglinnastumise ajalooliseks põhjuseks USAs on nende hinnangul autotootjate hea lobby ja inimeste juba mainitud soov omada maja juures väikest aialappi.

Tundub, et siin on koht, kus psühholoogid ja keskkonnateadlased kõnelevad erinevat keelt ja esindavad vastandlikke pooli. Nii on esimesed pannud kaalukausile vajaduse kaitsta inimest jätkuva loodusest võõrandumise, ebatervislike eluviiside ja vidioodistumise eest; teised on asetanud sinna keskkonna ja looduse, mida tuleb kaitsta (vidioodistunud?) inimese eest. Sellega on lääne ühiskond jõudnud just nagu teineteist välistavate valikute ette.

Mina usun, et mõistlik kompromiss on võimalik, nii et elu äärelinnas kujuneks ka keskkonnahoiu suhtes arukaks. Paljuski taanduvad äärelinna probleemid ju sellele, et meil on väga halb ühiskondlik transport ja äärelinnas elamine teeb auto kasutamise paratamatuks. Kui Eestis täna midagi logiseb, siis on see planeerimine. Aga see ei pea nii olema.

Praegu tekivad uuselamurajoonid stiihiliselt, sinna, kuhu kinnisvaraarendajad need tekitavad, tihti suisa keset metsa või sohu või siis nii tihedalt suurte teede äärde, et nende teede hilisem laiendamine olgu või ühistranspordi vajadusteks muutub võimatuks. Küllap jätaks enamik inimesi oma auto valglinna serva parklasse, kui sealt edasi viiks mugav kiirrong, buss või tramm. Hea näide on autovaba alpilinn Zermatt, kuhu teistmoodi ei pääsegi kui elektrirongiga.

Musternäide negatiivses tähenduses on Tallinnas Haabersti ringilt algav Rannamõisa tee ja seda ääristavad elamurajoonid. Haabersti ring on autodest enamasti ummistunud, Rannamõisa tee ise on kitsas ja lagunenud, uued majad on kerkinud otse tee äärde. Kõrvuti seisavad nii ühepereelamud kui ka korrusmajad, nii et Tallinna magalapõgenikud on sattunud vihma käest räästa alla: tükike rohelust ju on, aga samas põrnitab kõrghoone su magamistuppa ja sülitab muruplatsile.

Õige planeerimise korral oleks aga looduslähedase elus unistuse täitumine kuskil valg- või äärelinnas samas ühiskonnale täiesti jõukohane ja ka keskkonna aspektist vastuvõetav. Või koguni paratamatu? Kui uskuda James Howard Kunstleri tulevikuennustusi, mis juhtub peale naftaajastu lõppemist, siis elu suurlinnades muutub ta hinnangul võimatuks niikuinii ja paremini toimivad väikesed asumid, kus kõik olulised asjad alates toidust suudetakse toota kohapeal.

Kuna autod on Kunstleri mudelis välistatud, siis peab ta oluliseks ühendust raudtee või veeteega. Raudtee peaks töötama elektril, mida toodetakse vaid taastuvatest allikatest ja vee peal sõidetakse purjekatega. Ka internet ja multimeedia on Kunstleri arvates mõistetud hääbumisele, sest need sõltuvad elektrist, mida ei pruugi alati jätkuda. Sestap tõuseb ta arvates taas au sisse kogukondade ühistegevus nii muusika kui ka teatri tegemisel. Tõenäoliselt lahendab Kunstleri mudel ka vidioodistumise probleemi, sest inimene muutub looduslähedasemaks ja suhtlevamaks.

Raske öelda, kas seda tulevikku peaks tõsiselt võtma ja selleks ette valmistuma. Samas ei takista meid miski mõistikult planeerimast juba praegu nii, et ka negatiivsed tulevikustsenaariumid oleks arvesse võetud. Uued asumid võiks ehitada olemasolevate raudteede äärde ja kadunud raudteed samas võiks taastada. Mõistagi eeldaks see ka reisiliikluse korraldamist ja autoparklate rajamist raudteejaamade juurde.

Kui nüüd vastata lõpuks küsimusele, kumb on suurem õnnetus, kas valglinnastumine või inimkonna vidioodistumine suurlinnades (koos sellega kaasnevate tervisehädade ja vaimse mandumisega), siis kaldun arvama viimast. Valglinnas elamine ei tähenda iseenesest küll veel televiisorist ja arvutist loobumist, aga tõenäosus nende kasutamise vähenemise suunas on suur. Suviti, kui inimesed on rohkem aias toimetamas, mereannas või muul viisil looduses, väheneb teatavasti ka teleka ees istumine. Telekas ja arvuti on rohkem suurlinna asjad. Nii ka kasiinod, mängupõrgud ja muud õudused, mis kuuluvad vidioodistunud maailma juurde.