Ülo Mattheus: Pealinna pood ja palvemaja
Tegelikult oli ju jumal kuskil sealsamas Durbari väljakul, meie kõigi keskel, selles tänava- ja laadamelus, kus uitas tuhandeid turiste ja kõik kohad olid täis kirjut träni, puuvilja, lillevanikuid ja nende müütajaid. Kindlasti on see üks Nepaali eripära, et jumal on just nimelt sealsamas, kõigi inimeste keskel, vaatab aknast välja nagu tavaline bürger ja jälgib linnaelanike toimetusi. Igal sammul on mõni pühakuju või tempel, kus põletatakse viirukit, ohverdatakse lilli ja viljateri, mida nokivad tuvid, nosivad ahvid ja rotid. Kogu Nepaali elu on usu ja jumalatega ühte põimunud. Ja miks siis ei võiks Šiva vaeselt tänavakaubitsejalt midagi osta?
Ka meie elu on täis religiooni hõngu, ainult me ei märka seda või ei mõtle selle peale eriti. Ometi ehitame oma kaubandus- ja ärikeskused ning pangad kõrguma kirikutena kõrgustesse ja laseme kõige suuremal ostupalavikul end vallata just sellel ajal, kui meie Jumal sai lapse, ning kirik ja kaubandus käivad käsikäes. Erinevalt kirikutest paistab Viru Keskus silma ka selle poolest, et inimestele meeldib seal — nii oste teha kui ka niisama hängida. Ruum on struktureeritud inimsõbralikuks, seal on soppe ja niðikesi, istepinke ja kohvikuid. Seal on midagi suisa kodust nagu Seto tsässonas — on küünlaid ja lilli, pühaserätte ja pilte. Viru Keskuses üllatun ikka ja jälle, et see on kellaajast sõltumata inimestest tulvil ja et nad tööl ei käigi.
Üks sõber ütles mulle, et see on sellepärast nii, et Viru Keskus ehitati inimeste käigurajale — nii nagu mõistlik linnaplaneerija teeb kõnnitee sinna, kus inimene käib. Võib-olla. Aga on ka vastupidiseid näiteid, kus mõni populaarne koht sureb pärast ümberehitust välja. Odav ja räpane Kadaka turg, mis kubises võltsitud kaupadest, meelitas Soome turiste ligi nagu kärbsepaber, aga nüüd, kui see paik on ära klanitud, peatub seal vaid mõni harv turistibuss. Ka kino Foorum oli minu lapsepõlvemälestustes üks imeline koht, kus avanes filmide võlumaailm. Võib-olla oli see defitsiidiajastu isepära, aga üsna sageli oli kitsuke kinosaal rahvast tulvil. Samas on tänane Foorumi keskus selle sama koha peal inimtühi.
Järelikult on klantsis Viru Keskuses sealsamas kõrval midagi veel, mingi lisaväärtus, mis ligi tõmbab. Küllap just seepärast ristuvad seal nii paljud jõujooned — maagia ja ostukirg, arhitektuur ja poliitika, suhtlemisvajadus ja meelelahutus. See on paik, mis paistab silma; paik, mille peal saab hammast ihuda; paik, kus saavad kokku vastakad seisukohad, sõdivad hea ja kuri, sortsid ja jõuluinglid. Ilmselgelt on just siin kõige rohkem power’it.
Ja ilmselt just siin peitub üks põhjuseid, miks Tallinna linnavalistus on teinud sellest paigast oma vaenlase. Sest see vastab tuntud loogikale, et kui sul on suur ja võimas vaenlane, siis järelikult oled sa ka ise vägev. See äratab tähelepanu. Kahe suure vastandamine on Eestis poliitikas vägagi levinud, eriti sageli on seda võtet kasutanud Tallinnas ainuvõimu omav Keskerakond. See ehk seletab, miks keskerakondlik linnavalitsus jätkab hoopis teise erakonda kuulunud linnapea Tõnis Paltsi alustatud sõjakäiku. Sõjas Viru Keskusega on piisavalt mõõtu ja ulatust.
Pean ütlema, et Viru Keskus mõjus ka mulle esialgu ehk liiga „uudsena”, liiga suur ruum oli korraga täis ehitatud ja vanale harjuspärale kaubamajale suure tunneliga sisse sõidetud. Pealegi oli see koht, kus mul oli tavaks põiki üle platsi kõndida või vinguva tuule käes marsruuttaksot oodata ja lugeda neoonajakirjas kõmu-uudiseid nõukogude arhitektuuri-ime, Tallinna teenindusmaja katusel.
Aga arhitektuuriga ongi nii, et iga uus asi tekitab algul nii kirglikku vastuseisu kui ka vaimustatud poolehoidu. Kindel on see, et arhitektuur, mis jätab inimesed külmaks, ei ole hea arhitektuur. Heal arhitektuuril on müütilist mõõdet, see personifitseerub nii nagu ka poega ootav Viru Keskus, mille lootused isaks saada on linna poolt küsimärgi alla pandud. Kes võidab? Kas Soome sortsid või Ülemiste vanake, kes paneks hea meelega linnaehituse seisma ja laseks Ülemiste järve mäest alla?
Minule meeldib, et linn muutub. Mina laseksin ka Viru Keskuse autoreil oma töö lõpuni viia, et oleks võimalik hinnata valmislahendust. Lisanduv kubatuur ei ole kuigi suur, ühtegi olulist vaadet tegelikult ei varjata. Pärnu maanteelt vaadates on Viru hotelli sein praegu kõledavõitu ja oma valgete kahhelkividega meenutab natuke peldikuseina. Väiksem torn selle kõrval tekitaks uue ja huvitava struktuuri, kus pisem tasakaalustaks suuremat, must valget.
Muidugi olen ma oma arvamustes subjektiivne. Sest ka mina olen üks neist, kes end aeg-ajalt ikka Viru Keskusesse uitama unustab. Vähemasti ühe tunni, ühe tsässi jagu. Aga tasub ka meenutada nõukaaegu, kui talviti polnud linnas ühtegi kohta, kus aega parajaks teha — kohvikusse ei pääsenud, kirikus hakkas külm, poes polnud midagi osta ega vaadata. Nüüd ometi on katedraaliarhitektuur, kaubaküllus, suvine soojus ja meelelahutus omavahel kokku saanud.
On see hea või halb? Ma ei tea. Tõsi on see, et mis inimestele meeldib, ei pruugi olla alati hea. On siis hea see, et kaubanduskeskustest on saanud tänapäeva kirikud? Aga nii see lihtsalt on. Kui kirikus käivad inimesed vaid jõululaupäeva õhtul, siis kaubanduskeskused on rahvast täis kogu aeg.
Turundusteoreetikud teavad, et kaubanduskeskused konkureerivad meelelahutusasutustega — kinodega, teatritega, muuseumidega. Aga nad konkureerivad ka kirikutega. Tarbimisest on juba ammu saanud maailmareligioon ja kaubanduskeskused on koht, kus seda jutlustatakse. Just siin tunneb enamik tänapäeva inimene tõelist õndsust ja rahuldust. Ja Viru Keskus on selles ületamatu.
