Ülo Mattheus: Mässavad mungad
Ühel T-särgil, mis levib üle maailma, on dalai-laama üleskutse Never give up. Tõlgituna võiks kogu üleskutse kõlada umbes nii: „Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ära anna kunagi alla. Liiga palju energiat sinu riigis on kulutatud mõistusele ja mitte südamele. Ole kaastundlik — mitte ainult oma sõprade, vaid kõikide vastu. Ole kaastundlik, näe vaeva rahu nimel nii oma südames kui ka kogu maailmas. Näe vaeva rahu nimel ja korda endale üha: ära anna kunagi alla, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ära anna kunagi alla.”
Tuhandete munkade vahistamine on teinud Birma elanikud enam kui murelikuks, sest mungad on lubanud, et militaaridelt nad toitu vastu ei võta. Ent kui nad seda ei tee, siis surevad nad vangilaagrites nälga.
Selle lubaduse andsid mungad veel enne protestikatsioone, kui miski ei takistanud neid vabalt ringi liikumast ja vastu võtmast annetusi tavalistelt inimestelt. Sõjaväelaste annetustest keeldumine oli üks viis rahumeelselt protestida. Sest rahumeelsus on budismi loomus. Sisuliselt tähendab see lubadus sõjaväelaste kuulutamist paariateks, sest see, kes ei anneta buda munkadele, see ei saa ka pälvimusi ja nõnda ei saa ta ka „põletada” oma halba karmat.
Budism ehk Buddha dharma on õpetus sellest, kuidas jõuda valgustumise ja ümbersündidest vabanemiseni; kuidas luua enda ümber headust ja hoiduda halbadest tegudest. 80-90% birmalastest on budistid, Birma elanikel on tavaks veeta vähemasti mingi lühike periood oma elust kloostris; oma klooster on pea igas külas; kõik olulised nõuanded ja vajalikud ennustused saadakse munkadelt; mungad matavad, laulatavad ja õnnistavad vastsündinuid. Budism on rahva südametunnistus ja hing. Ja on ju paratamatu, et ühel hetkel ei suuda südametunnistus enam vaikida ja asub mässama ülekohtu vastu.
Birma munkadele avaldas oma poolehoidu ka dalai-laama, kes kutsus maailma avalikkust üles Birma protestijaid toetama ja palus opositsiooni liidri Aung San Suu Kyi vabastamise eest. Samuti palus dalai-laama sõjaväelise režiimi liidreid käituda dharma õpetusele kohaselt. Mitmed ohvitserid võtsid ka südame häält kuulda ja keeldusid munki tulistamast. Suurem osa armeest allus siiski korraldusele, korrates 1988. aasta stsenaariumi, kui mõrvati umbes 3000 režiimi vastu protestinut.
Kurb ja paradoksaalne, et just budismile osaks saanud hoobid on pannud Läänt budismi kui niisugust üleüldse märkama. Üheks põhiliseks impulsiks on olnud Tiibeti okupeerimine Hiina poolt, mis lõppes dalai-laama ja väga suure hulga tiibetlaste siirdumisega pagulusse 1959. aastal. Kui eelmisest XIII dalai-laamast ei teadnud laiem maailm suurt midagi, siis praegusest XIV dalai-laamast on kujunenud üks maailma vaimseid liidreid ja ikoone. Ta on täna võib-olla ainus maailma poliitik, kes on veendunud, et poliitikat võib teha ka ausate ja rahumeelsete vahenditega. Ja veelgi enam — kaastunde ja andestamisega.
Võib-olla just seepärast on suure enamuse maailma poliitikute uksed jäänud Nobeli rahupreemia laureaadist dalai-laama ees suletuks, ka Eesti poliitikute uksed, sest ausus poliitikas on ebamugav. Poliitika ei lähtu ju mitte aususest, vaid rahvuslikest huvidest, kus esiplaanil on omaenda riigi julgeolek. Alles kuskil lõpupoole tuleb filantroopia — juhul kui see ei ole riigile ohtlik ja see ei ole vastuolus muude pragmaatiliste huvidega.
Dalai-laamaga suhtlemine toob vältimatult kaasa Hiina reaktsioonid, kuid põhjalikum tüli Hiinaga tähendaks juba ebamugavusi ÜRO-s ja takistaks oma huvide teostamist seal, kus Hiina sõnal on kaalu. Suuriikide huvides on mõjutada Hiinat avaldama survet näiteks Põhja-Koreale või Iraanile seoses nende tuumaprojektidega. Selle hinnaks on Taiwani mittetunnustamine ja ka Tiibeti hülgamine. Ning ka suhteliselt madal profiil Birma küsimuses. Budistlike riikide eripära on see, et nad ei tooda terrorismi ega ole ohtlikud, seega ei asu nad ka Lääne riikide tähelepanu keskmes.
ÜRO-s pole mitmed Birmale suunatud resolutsioonid läbi läinud põhjusel, et Birmas on huvid kahel julgeolekunõukogu liikmel — Hiinal ja Venemaal. Hiina jaoks teevad Birma atraktiivseks eelkõige viimase suured nafta- ja gaasivarud, Venemaa soovib aga näiteks müüa Birmale oma tuumatehnoloogiat. Septembri lõpuks toimunud ÜRO julgeolekunõukogu mitteametlikul kohtumisel kordas Hiina oma varasemaid seisukohti, et Birma kriis ei ohusta tasakaalu maailmas ja ÜRO sanktsioonideks puudub vajadus.
Ühe võimalusena Hiinat mõjutada on Euroopa Parlamendi asepresident Edward McMillan-Scott kutsunud üles Euroopa Liitu boikoteerima Hiina olümpiamänge; ta on saatnud vastavasisulise kirja ka Euroopa Liidu eesistujamaale Portugalile.
Eesti uudisruumi pole jõudnud tõsiasi, et olümpiamängude boikoteerimisele on kutsunud ka tiibetlased. Juulis ja augustis korraldas Tiibeti iseseisvust taotlev Tiibeti noorte kongress selle boikoti nimel 33 päeva kestnud näljastreigi. 8. augustil toimus Delhis sama organisatsiooni poolt ja sama eesmärgiga organiseeritud massimeelevaldus, kus osales üle 20 000 tiibetlase üle kogu maailma, nende seas hulganisti munki ja nunni.
Võib-olla on üheks põhjuseks, miks tiibetlaste olümpiavastased aktsioonid pole „pildile” pääsenud, tõsiasi, et näljastreik lõpetati enne, kui sellega oleksid kaasnenud ohvrid. Dalai-laama isiklikult palus seda teha, sest tema arvates on ka näljastreik vägivald — vägivald iseenda vastu. Kuid pilte tehakse ju ikka seal, kus on piisavalt verd.
Birmas tehtud fotodel võib näha munki tulistavad sõdureid, ühel BBC avaldatud fotol on ka vees hulpiva munga laip. Kui palju on Birmas ohvreid sedakorda, ei tea täpselt keegi, sest ohvrite laibad põletati ahjudes, et ei jääks süütõendeid. Ühe krematooriumi töötajate väitel heideti ahju ka veel elavaid inimesi. Arvatavalt on seni vangistatud umbes 4000 munka ja 200 on tapetud.
Mida siia veel lisada? Jääb vaid loota, et sellega pole Birma vabaduspürgimused lõplikult maha surutud. Et 1988. ja 2007. aasta protestidele järgnevad teised. Et kunagi vabaneb ka Birma oma mõrvaritest, nii nagu kunagi vabanes budistlik Kambodža punakhmeeridest. Tõsi, Kambodžas juhtus see vaid tänu Vietnami vägede sissetungile. Kuid ükskõik, never give up. Kunagi kaotab kurjus ju niikuinii.
