Ülo Mattheus: Kuidas õpetada ellu jääma?

Vana-Rooma gladiaatoreil oli kombeks enne surmaminekut sellest keisrile uhkelt saluteerida. Ma ei tea, millised võiksid olla tänase Eesti gladiaatorite viimased mõtted, kes hukutavad end liiklusõnnetustes, surevad üledoosi või traumade tagajärjel või põlevad joobnuna ära oma kodus.

Ilmselt nad ei mõtlegi midagi, lihtsalt surevad. Mõttetult. Uudisreporterite ja uudishimulike „rõõmuks“ nagu gladiaatoreile kohane.

Enneaegsete surmade suur arv on indikaator, mis kõneleb sellest, et ühiskonnas on midagi valesti. Valesti on midagi ühiskonna süvahoovustes, ühiskonna alateadvuse kõige peidetumates kihtides. Varajane surm on vaid selle anomaalia nähtav väljund. Statistikaameti andmetel hukkus 2007. aastal õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel 1612 inimest, neist 158 15-24-aastased. Kokku viisid autoõnnetused 2007. aastal kaasa 217, juhuslikud mürgitused 236 ja alkoholimürgitus 153, enesetapp 253 inimest.

Viimases inimarengu aruandes küsivad sotsiaalteadlased, miks Eesti positsioon inimarengu pingereas ei parane. Nagu osutub, seisneb Eesti madala positsiooni suur varieeruvus oodatavas elueas, kus Eesti vastav indeks asetab meid 78. kohale. See tähendab, et oodatav eluiga, eriti meeste oma, on järsult madalam kui teistes arenenud riikides. Me oleme selle näitaja poolest viimasel kohal koos Valgevene ja Venemaaga.

Järgnevalt peaks vist küsima, kelle ülesanne on tegeleda ühiskonna süvahoovusega ja huvi tunda, miks me oleme ikka nende näitajate poolest halvas seisus. Kas see on teema, mis puudutab ainult inimarengu aruandeid kirjutavad sotsiaalteadlasi, või peaks see küsimus leidma ka mingi poliitilise väljundi? Ilmselt peaks. Võib-olla tuleks sotsiaalteadlased põlu alt välja tuua ja neid uuesti tõsiselt kuulama hakata?

Meil on loodud hulganisti strateegiaid, kuidas edendada elu Eestis. On majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava, on säästva arengu riiklik strateegia, on küberjulgeolekustrateegia, on ka noorsootöö strateegia ja loendamatul hulgal teisi. Kuid ei ole niisugust, mis vastaks küsimusele, kuidas ühiskonna paljude stressifaktorite keskel ellu jääda. Pole ellujäämise strateegiat, mis võtaks suuna ühiskonna sisemisele ja vaimsele tervenemisele. Küsimus ei ole veel ühe bürokraatliku strateegiadokumendi loomises, vaid pigem selles, kuidas reaalselt ohte teadvustada ja ühiskonna hoiakuid muuta.

Eesti liigagi liberaalne ühiskond on ühelt poolt loonud tohutul hulgal ahvatlusi ja teiselt poolt jätnud inimesed nende meelevalda, sest ühiskond ju tegelikult ei aita neile ahvatlustele vastu seista. Soovitus eluea pikendamiseks on iseenesest lihtne: tarbi vähem, soovi vähem, ja sinu võimalused ellu jääda on suuremad. Mida rohkem sa ajad taga kättesaamatuid asju, seda vähem on sinus tasakaalu, seda suurem on tõenäosus, et sa sured noorelt — narkouimas, poomisnööri otsas või autorusudes. Mida ärahellitatum ja asjade küllusest rikutum sa oled, seda suurema tõenäosusega oled sa autoroolis ülbar ja maanteemõrvar.

Nii kummaline, kui see väide ka esimesel pilgul näib, aga me ei õpeta oma lapsi ellu jääma, ja seetõttu puudub see oskus ka tänastel täiskasvanutel. Me oleme unustanud kõige lihtsamad asjad, mis loodusrahvastel on enesestmõistetavad — laps treenitakse ohtlikus keskkonnas toime tulema juba maast madalast. Ta teab, missugune taim on söödav ja missugune mitte, missugune loom ohtlik ja milline ei ole. Ta teab, kuidas peab toimima džunglis või kõrbes või kuidas ellu jääda polaarses pakases. Või kus on peidus kurjad vaimud…

Muidugi, eks ka meie, „linnadžunglite” inimesed, räägime oma lastele, et ärgu tõmmaku end täis, ärgu pangu narkotsi, ärgu istuge laksu all rooli, ärgu kihutagu kui meeletud… Aga tegelikult ei tee me piisavalt palju, et seda reaalselt takistada, ja piirdume tühipalja manitsemisega. Või koguni näitame ise halba eeskuju. Sest kogu ühiskonna foon on niisugune.

Me ei jaga oma lastele õpetusi nagu aborigeen vihmametsas, kes jälgib oma kasvandiku iga sammu. Ajanappuses jätame oma lapsed omapäi ja sunnime neid eludžunglis ise toime tulema, ning paratamatult laseme suurel osal neist hukkuda. Jah, nad oskavad keemiat, matemaatikat ja füüsikat, neil on tunnistusel võib-olla kõik viied, aga neil puudub intuitiivne ellujäämisoskus, nad ei tea, kuidas elada kõrge vanuseni. Umbes pool iga-aastasest 1600-päisest surmaeskadronist lahkub meie hulgast 15-49-aastaselt.

Retsept on ju lõpuks lihtne siingi: pühendame oma järelkasvu koolitamisele rohkem aega, hoolime lastest rohkem, jagame neile rohkem armastust, püüame neis kujundada elujaatavaid väärtushoiakuid. Ma usun, see hoolivus hoiab neid elus ja võimaldab elada kauem kui 15 või 24 või 49 aastat. See on ju lõpuks meie kohus — meil, kellel on õnnestunud ellu jääda ja elada piisavalt vanaks, et oma järeltulijaid harida.