Ülo Mattheus: Kas abielu on hapuks läinud?
Ilmselt sokutab ta selle hämmastuse vaatajale veel pikaks ajaks koju kaasa. Ma ei tahaks siin kirjutada üht filmikriitilist artiklit, vaid pigem arutleda selle üle, kuhu on võimalik moraali ja seksuaalse enesemääratlemise piire nihutada.
Filmi süžee on ülimalt lihtne ja kõneleb Hannast ja Simonist, kelle abielu on muutunud hallimaks hallist kivist, kuni Hanna ellu ilmub Adam, kes toob sinna uuesti värve. Kuid ühel päeval kohtub Adamiga ka Simon, kes avastab, et seks ja lähedus mehega on täiesti aktsepteeritav alternatiiv. Lõpplahendusena, peale üllatust ja šokki, otsustavad kõik kolm nautida seksi koos. Seni viljatu Hanna on selleks ajaks juba rasedaks jäänud ja ootab kaksikuid, kelle isa(d) võivad olla nii Simon kui ka Adam, sest naine magas mõlema mehega samal päeval.
Seda kõike oleks lihtne hukka mõista ja sellele mõne sobiva sildi peale juurde kleepida, kui siia ei lisanduks veel kolmaski dimensioon: Hannat, Simonit ja Adamit seob eelkõige vajadus teise inimese läheduse järele, samaks kui vastaskaalukausil oleks üksteise süüdistamine, solvumine, lahkuminek ja üksindus.
Huvipakkuv filmis on ka Simoni muutumine peale esimest kontakti Adamiga, kus viimane on Simonile otsekui preestri eest. Simon on just paranenud operatsioonist, kus tal eemaldati üks vähist nakatunud munand, ja Adam on see, kes tõestab, et Simon on veel täitsa mees. Pärast seda tõestusaktsiooni hakkab Simon arutlema, kas ta on nüüd äkitselt homo, kuid Adam selgitab, et ta ei peaks vaatlema neid asju bioloogilise determinismi vaatepunktist – ehk siis asjaolu, et ta on sündinud mehena ei tähenda ilmtingimata seda, et ta peab ainult naistega magama ja kui ta mehega tegemist teeb, et siis ta on homo. Bioloogiline determinism ja selle alusel enese määratlemine kuulub Adami kinnitusel ajaloo prügikasti. Seda kinnitab ka Adami enda suhete spekter: ta on korraga nii pereisa (tal on naine ja poeg), kuid lisaks on tal armusuhted nii Simoni, Hanna kui ka veel ühe oma meesooost töökaaslasega. Seetõttu on Adamit raske identifitseerida või kuidagi sildistada, sest ta ei mahu hästi ühegi raami sisse. Tal lihtsalt puudub orientatsioon, ta on ultraliberaal. Ta naudib elu kõiki võimalusi.
Režissöör Tom Tykwer ei aita siin vaatajale asjade mõistmisel/hindamisel kuidagi kaasa; ta ei anna hinnanguid, vaid laseb tragikoomilisevõitu kangal end lihtsalt lahti rullida. Ainus, mida ta näib kinnitavat, on tõsiasi, et kooselu ja lähedus on parem alternatiiv kui üksindus.
Minu kui heterost, kergelt homofoobse vaataja paneb niisugune film tõsiselt kukalt kratsima. Äkki on Tykweril milleski siiski õigus? Äkki inimeste vaheline lähedus ongi rohkem väärt kui mis tahes hoiakud ja orientatsioonid? Võib-olla seksuaalne soodumus ongi vaid sissekavatud väärtussüsteem, mida on võimalik vabalt muuta?
Eesti ühiskond on mõistagi oluliselt konservatiivsem kui mitmed vanad Euroopa riigid nagu Saksamaa või Taani, kus muuhulgas on lubatud ka homoabielud. Seetõttu on filosoofiline küsimus bioloogilisest determinismist ja sellest loobumisest siin ehk pisut enneaegne. Aga mõtiskleda muidugi võib. Et kas mehe ja naisena sündinud inimkond ikka peaks suhete loomisel oma sugu arvestama või on juba aeg küps selleks, et piiride tõmbamisest ja senistest moraalireeglitest loobuda?
Piirid ja moraal on ju teatud mõttes sünonüümid, sest moraal ütleb, mis on sünnis ja mis mitte ning kuhu tuleb piir tõmmata. Tänase Lääne moraali alused (et mitte öelda jäänukid) pärinevad kuskilt katolitsismi ja briti puritanimi hiilgeajast, mida väga pikas perspektiivis võib käsitleda ka kui vastureaktsiooni neile eelnenud kombelõtvusele. Ega Vana-Kreeka ja Rooma ju moraaliga ei liialdanud, pealegi oli ka homoseksualism täiesti aktsepteeritav, samas kui neid kultuure ümbritsevad paganarahvad ei teadnud moraalist üldse midagi ja polügaamia oli enam kui levinud.
Nõnda võib taas kord öelda, et tänane „uus” on pigem ununenud vana, mis tekitab küsimuse, et äkki abielu kui niisugune ongi nähtus, mis inimese kui bioloogilise olendi juurde tegelikult ei kuulu ja on puhtalt ühiskondlik, kunstlikult seatud barjäär, mida üritatakse murda nii orientatsiooni kui liberalismiga. Seda näib kinnitavad ka palju lühem tagasivaade poole sajandi tagustesse hipiaegadesse, kui abielu väikekodanlikku institutsiooni üritati lõhkuda kollektiivse kooselu ja vabaarmastuse propageerimisega.
Kuid jäägugi see küsimus õhku. Pealegi räägib hea film enda eest. Minge kinno ja vaadake. Tänasel kultuurivaenulikul ajal on Pöff tõeline ime, mis otsekui taevast sülle sadanud. Tänud tegijaile!
