Ülo Mattheus: Kallista sinagi

Kas igaühest võiks saada pühak? Muidugi, see on imelihtne: kui kohtad oma sõpra või lähedast, siis kallista teda. Ja ära kohku ära. Enamik inimesi on niisugusest käitumisest ilmselt üllatunud, teine osa kohmetub ja võtab tõrjuva hoiaku; osa arvab, et lööd külge. Ka paras obadus ribidesse pole välistatud, või kõrvakiil, kui keegi veel mäletab vanu kombeid. Sest sa pole ju Ameerikas, vaid Eestis, ja siin ei kallistata niisama heast peast inimesi! Haige värk! Imelik oled või?

Aga iga algus on raske. Kui ellu jääd, oledki poolel teel. Üks niisugune kallistav guru elab Indias Keralas. Ta on emalik, lühikest kasvu ümara kehaehitusega naine. Paar aastat tagasi, kui ta sai viiekümneseks, oli ta kallistanud enam kui 30 miljonit inimest. See teeb kokku mitukümmend eesti rahvast. Ühe päevaga jõuab ta ära kallistada keskmiselt 20 000 inimest — ära kallistada, ära lohutada… Ta ei lõpeta kunagi enne, kui viimnegi sabas seisja on saanud oma pea ta rüppe panna. Mõnikord kestab see paarkümmend tundi. Ta ei söö sel ajal, ei käi WC-s. Ei kurda ka väsimuse üle, kuigi 20 000 ja mõnikord isegi 30 000 inimese kallistamine järjest võib olla vaevarikas. Eesti presidendid kätlevad vaid oma tuhatkonda külalist, ja pärast seda on neile ette nähtud puhkepaus. Käsi on ilmselt valus ja tuim.

Tolle India kallistaja nimi on Mātā Amritanandamayī Devi, kuid enamasti kutsutakse teda Ammaks. Mina ei ole teda kunagi kohanud ega kallistanud. Kuulsin Ammast esimest korda ühelt oma sõbralt, kes elas Indias seitse aastat. See sõber, keda ma nüüd pole juba ammu näinud, oli väga helge, nii helge, et mõnikord oli valus ta läheduses olla. Ma nägin Ammat tema kaudu ja teisi India pühakuid, keda ta oli kohanud. See energia oli talumatu — oma helguses. Minu sõber, muide, kallistas mind. Kui ta seda esimest korda tegi, tundsin end üpris imelikult. Mina olen mees ja tema on mees. Me mõlemad oleme heterod. Hiljem harjusin ära.

Kui Amma kallistamisega alustas, elas ta õlgkatusega onnis koos oma paari jüngriga. Nüüd on sellest tagasihoidlikust aashramist Amritapuris, nagu pajatab India ajakiri The Week (21.09.2003), välja kasvanud terve linnak, kus elab kvartalite kaupa Amma austajaid, kes on kogunenud sinna kogu laiast maailmas. Linnakus on oma pank, postkontor, kantiin ja kõik muu eluks vajalik. Lisaks on seal veel tasuta koole ja lastekodusid; samuti loodi aashramile laekunud annetustega 800 voodikohaga Amrita meditsiiniteaduste instituut, mis on viie aasta jooksul ravinud tasuta üle 20 000 patsiendi; mitmele poole Indias on on ehitatud üle 25 000 maja India vaestele või maavärinais kannatanuile; penisoni makstakse enam kui 50 000 töötule naisele. See loetelu läheks väga pikaks. Ja see kõik on sündinud hoolivusest.

Amma kallistab võrdselt kõiki: naisi, lapsi ja mehi, haigeid ja lohutamatuid… Üks lugu räägib sellest, kuidas ta kord kallistanud leeprahaiget ja sellega kõik inimesed enda ümber ära ehmatanud. Hiljem olevat too leeprahaige terveks saanud. Surmast pääsemist tänu Amma kallistustele usub ka Amrita meditsiiniteaduste instituudi juht dr Prem Nair, hariduselt arst, kellel diagnoositi lümfivähk ja soovitati luuüdi siirdamist. Dr Prem eelistas Amma kallistusi. 12 aastat hiljem on ta endiselt elus, juhib aashrami haiglat ja ravib teisi.

Amma keskusi on nüüd juba kõikjal maailmas, neist kõige lähem Soomes, ja ka Amma ise reisib mööda maailma ringi, kallistades inimesi kõikjal, kus ta käib. Paljud peavad teda elavaks jumalaks. India saatis ta ühena kolmest oma saadikust esindama hinduismi maailma religioonide parlamendis Chicagos juba enam kui kümme aastat tagasi.

Kui ootamatu, eks ole? Piisab vaid armastusest ja hoolivusest, ning sa ei suuda vastu võtta kõiki neid inimesi, kes oma hädas su poole pöörduvad. Või ei, palju tähelepanuväärsem on see, et seal, kus on hoolivus, sinna tekib ka mateeria — koolid, haiglad, templid, terved linnad… Kui suur küll peab olema armastuse defitsiit! Kui keegi vaid söandab seda ilmutada, lämmatatakse ta tänutundega ja uputatakse annetustesse. Juhul, kui see armastus on tõeline.

Ja kui nüüd vaadata asju veidi teistpidi. Meil Eestis on tohutul hulgal mateeriat, eriti palju on kirikuid, ent neis käib vähe inimesi ja neid on raske üleval pidada. Mingist tohutust usuvaimustusest on asi hoopis kaugel. Tulemuseks on see, et paljud meie kirikud lagunevad, ja sellest on kahju, sest need on ju ilusad. See tähendab, et armastus ja mateeria ei leia Eestis teineteist üles, need eksisteerivad lahus.

Loogika näib ütlevat: tuleb armastus pühakodadesse tagasi tuua. Aga kas te kujutate ette, et Eesti kirikuõpetaja tuleks ja kallistaks teid? See oleks võimalik küll Ameerikas, kus paljudest kirikutest on tehtud tohutud telestuudiod ja pühamehed „teevad imet” otse televaatajate silme ees, kuid Eestis… Tõenäoliselt pälviks meie kirikuõpetaja süüdistuse ahistamises, pedofiilias või veel milleski, ning ta lastaks ametist priiks. Ebasündsa käitumise pärast. Lihtsam on püsida üleval kantslis või kõmistada oma jutt paatosliku häälega maha altari eest. Ikka seesama jutt, mis pajatab sündmustest mitu tuhat aastat tagasi. Ei midagi kaasaegset, ei midagi elusat enam.

Aga inimene vajab ju midagi, mis elab. Sest inimene ise on osa elust. Vajab midagi, mis teda tõeliselt puudutab, raputab, on seotud teiste elavate inimestega, läheb hinge, viib kaasa, toimub nüüd ja praegu. Ja see ehk ongi hinduismi suurim eripära, et jumal sünnib kogu aeg uuesti uutes inimestes ja jumala kehastused ei lõpe kunagi otsa.

Ja mis jääb siis üle meil, kohmetutel inimestel siin Põhjamaal, kus jumalaid pole kunagi sündinud ja kuhu nad on vaid imporditud; kus oma maa- ja metsavaimud on unustusse vajunud? Valikuid ju palju ei ole. Võib minna hiide ja oodata, et ehk juhtub seal midagi; võib minna konutama külma kirikusse pühapiltide ette või sõita hoopis kuumemasse Indiasse Amma juurde ja seista pikas järjekorras koos mitmekümne tuhande inimesega.

Võib ka alustada millegi lihtsamaga juba täna: kallistamisega. Kallistage oma lähedasi, hoidke neid. Kallistage ka oma sõpru. Võib-olla see asi ei olegi nii imelik. Kui te olete juba kuu aega vastu pidanud, siis tõenäoliselt paistab maailm teile palju helgem ja sõbralikum. Ja ka sõbrad ja lähedased harjuvad lõpuks — olema hellemad ja armastavamad. Ja võib-olla tunnete ühel päeval pühaku puudutust — see tähendab, et midagi olulist on ka teis muutunud. Ja teie ümber. Probleeme on vähem, maailm on helgem. Kui te mind ei usu, eks siis muidugi, küsige Amma käest. Teekond Indiasse on imelihtne.