Ülo Mattheus: Ärge pange end põlema!

Neil päevil lugesin Delfist uudist põlevast mehest, kellele tõttas appi juhuslikult möödunud päästetöötaja ja seejärel veel üks tulekustutiga mees. Tuli lahvatas üle põleja pea, habe leegitses, püksid kärssasid, keha katsid sügavad põletushaavad.

Sellel lool on mitu moraali. Esiteks ei äratanud see uudis eriti tähelepanu ja veel vähem kaastunnet. See on kurb moraal. Keegi martin (väikse tähega) ütles põleva mehe kohta, et see on lahe, ja keegi teine ütles martinile: „Järgmisena lähed sina põlema. Idioot oled.“

Ja on veel ka teine, küüniline moraal: „tänu“ sellele, et mees põles, sai ta ka kohe abi. Tuli päästetöötaja, tulekustutiga mees ja siis kiirabi. Kui ta poleks põlenud, kui ta oleks niisama lamanud poris või külmununa pargipingil, siis võib-olla poleks teda märgatud.

Tegelikult on meie kõrval hulganisti kannatavaid inimesi, keda muserdavad hingepiinad, lein, vaesus, üksindus, nälg, meeleheide…. Enamik neist ei leegitse, enamikul neist ei põle habe ega juuksed, keegi ei märka neid, keegi ei tõtta neid päästma, tulekustuti näpu otsas või hingepalsam arstipaunas. Olgu kannatajate valu kui tahes suur.

Mida nendega peale hakata? Kuidas neid märgata? Kuskilt filmist mäletan soovitust luusereile, mis kõlas umbes nii: „Sa ei saa millegagi hakkama, sa ei meeldi kellegi. Pane end põlema!“ Vist ongi see ütlus juba ammu kõnekäänuks saanud. Siit peaks järgnema soovitus neile nähtamatuile piinlejaile, kes tahavad, et nende valu märgataks… Aga jätan selle ütlemata. Põlema ei maksa end panna.

Mis veel? Maailm on kuidagi viirastuslik, me teame sellest üpris vähe. Me ümber on iga päev kümneid või koguni sadu ja tuhandeid inimesi, aga me ei tea neist midagi. Nad on vaid märgid, skeemid, sümbolid. Me ei tea, mis nende märkide taga toimub.

Võib-olla ongi parem. Sest võib-olla ei kannataks me seda teadmist välja. Mis juhtuks, kui inimmärkide taha peidetud kannatused muutuksid nähtvaks? Kujutame ette tänaval voolavat inimmerd. Kujutame ette, et näeme nende inimeste kannatusi. Et näeme nende hingevalu, mis lahvatab otsekui tuleleek üle peade.

Keegi on jäänud tööta, kedagi lämmatab laenuvõlg, kellegi on abikaasa just praegu maha jätnud, kellelgi on autoõnnetuses hukkunud kaks tütart ja mees, keegi on nakatunud HIV-i, keegi kannatab mehe joomarluse all, keegi on oma perekonna kasiinos vaeseks mänginud… Võib-olla otsiksime paaniliselt pulber- ja vahtkustuteid, oleksime segaduses.

Mitteteadmisel on oma eelis. See hoiab depressiooni langemast neid, kellel hingehäda veel pole. Kuid mitteteadmisel või mitte teada tahtmisel on ka oma riskid, see teeb ükskõikseks, välistab empaatiavõime. Siin ilmselt peaksime tegema mingi valiku — meie, kes me esialgu oleme terveks jäänud: kas kaasa tunda või teiste kannatusest mööda kõndida nagu leivaraha manguvast kerjusmemmest, kelle mure on meile võõras.

Ükski kriis ei ole ainult majanduslik, kriisil on alati ka hingelised parameetrid. Kriis kas kalgistab või kirgastab. Kalgistab neid, kes jäävad pealtvaatajaks, ja kirgastab ehk mõnda neist, kes kannatuste läbi leiavad teiste inimeste mõistmise, kaastunde ja abi.

Jah, mõned vähesed ehk leiavad, mõned vähesed ehk kirgastuvad. Suur osa kaotajaid muutub pikapeale tuimaks ja ükskõikseks ning täiendab kalkide ridu. Sest enamik meist ei tule selle pealegi, et teadlikult midagi valida — vastu seista, mässata, olukorda muuta –, vaid läheb asjadega mehhaaniliselt kaasa kuni lõpptulemuseni. Ja saab resigneerunud, kalapilguga inimeseks.

Muret teeb lõputu sajatamine: majandus langeb veelgi, kriis süveneb, elu läheb halvemaks, pensionid külmuvad, raha odavneb… Kust peaks küll rahvas võtma elujõudu, et sellele kõigile vastu panna? Et end mitte põlema panna?

Kui uskuda folklorist Oskar Looritsat, siis on igal rahval kui tervikul maagiline elujõud. Rahvad on ikka üle elanud nii kriisid, sõjad kui ka halvad valitsused. Praegune kriis on tühiasi võrreldes mõne suurema sõjaga: kaalukausil on vaid heaolu, elu jääb alles. Meie enamikul vähemalt.

Ja muidugi: ärge pange end põlema! Nii ülekantud tähendus kui ka päriselt. Hoidke end. Käige tulega hoolikalt ümber, ärge pillake põlevat küünalt pükste peale, kütke ahju parajalt, ärge minge suitsuga voodisse… Nii jääte ellu.