Püüdes turistina ringi reisides iga hinna eest vaatamisväärsusi näha, võib paljust olulistest ilma jääda. Ei muutu ju inimene sellest, et ta mõnd vaatamisväärsust näeb, sest pelgalt mõne ehitise nägemine ei muuda inimese arusaamu või iseloomu.
Teine häda on vaatamisväärsuste puhul selles, et nende kuulsaks muutumiseks tuleb neid turundada. Seega ka lihtsamaks teha. Näiteks Tallinna vanalinna reklaamides ei räägita keskaegsetest vundamentidest ja kaitserajatistest, vaid öeldakse lihtsalt, et vanalinn on keskaegne.
Minu reiside kõige olulisemad hetked on olnud need, kus olen kuulnud mõnd lugu, mis paneb mind järele mõtlema ning eluolu paremini mõistma. Kuulamine, erinevalt näiteks ehitiste vaatamisest, on kahepoolne protsess, sest igal lool on rääkija ja kuulaja.
Seega - kui muudaks õige vaatamisväärsused ümber kuulamisväärtusteks? Minu sõpradele, kes mul külas on käinud, on kõige rohkem meelde jäänud see, kui ma toon nad oma vanematekoju. Neile jääb meelde see kogemus just selle pärast, et nad kuulevad päris lugusid päris elust - nad kuulevad lugusid, mida ei kuule vanalinnatänavatel.
Selleks, et ainult ilusate kohtade näitamise asemel oma rahvast ja riiki tõeliselt avada, on vaja julgust. Tuleb kõrvale jätta vinged saavutused ja tunnistada ka neid külgi, mis natuke kurvaks teevad. Aga just nii annad igale kuulajale võimaluse valida välja see kõige ilusam lugu, mis tõeliselt meelde jääb.
