Tunne Kelam: Mõõt on täis - kui palju peab veel süütuid inimesi hukkuma?
Demokraatlikus Läänes on seda nõukogude terroriaparaadi jõhkra järjepidevuse ülekandumist Vene Föderatsiooni juhtkonda ühelt poolt sinisilmselt, teiselt poolt pragmaatiliselt ignoreeritud. Ligi viisteist aastat tagasi tugines KGB/FSB maffia võimuletulek Kremlis kümneile inimohvreile Vene kodanike hulgas ning järgnevalt tuhandeile Tšetšeenias - piirkonnas, mida Anna Politkovskaja oma reportaažides iseloomustas „põrgu väikese nurgakesena". Tõe järjekindla väljaütlemise eest uue režiimi hirmutegude kohta tabas Politkovskajat, nagu kümneid teisigi ausaid ajakirjanikke, palgamõrtsuka kuul.
Tänaseks on ilmne, et Tšetšeenias ning vene kodanike kallal toime pandud julmuste ignoreerimine on vaid tõstnud nende tõkestamise hinda - KGB/FSB maffia sõda omaenda rahva vastu on laienenud sõjaks teiste rahvaste vastu, kelle ohvreid enam ignoreerida ei saa.
Praeguses olukorras võiks meelde tuletada vaid üht tõika - oleks demokraatlik maailm otsustanud 23 aastat tagasi langetada nõukogude kuritegelikule totalitarismipärandile rahvusvaheliselt autoriteetse poliitilis-moraalse hinnangu, poleks Läänes viimase neljateistkümne aasta jooksul vaja olnud pidevalt närve kulutada ning omaenda moraali õõnestada president Putini mõistmise ning temaga kompromissi taotlemise katsetega.
Vähemasti KGB verise minevikuga määritud isikud poleks saanud justnagu endastmõistetavalt ja ilma igasuguse protestita võimule tõusta ning tõenäoliselt poleks ka Venemaa naabrite areng euroopaliku õigusriigi suunas osutunud nii dramaatiliseks.
Üks näide. 31 märtsil saabus Brüsselisse europarlamendi väliskomisjoniga konsulteerima Hollandi parlamendi ülemkoja delegatsioon. Nende sõnum oli kokkuvõtvalt järgmine - Krimm on läinud, nüüd tuleb vaadata tulevikku. Oleme kriisist väljatuleku staadiumis, vajame esmajoones majanduskasvu, mitte oma kaubavahetuse kahjustamist.
Hollandlased ei pidanud otstarbekaks uusi sanktsioone Venemaa vastu, küll aga dialoogi jätkamist ning koostöö tugevdamist. Nimelt kavandasid nad Ukraina kriisi haripunktil parlamentaarse kaubandusdelegatsiooni ning kaubandusministri lähetamist Moskvasse - küllap ootuses, et kes esimesena suhteid jätkamas, see saavutab ka edu konkurentide ees. Õnneks said nad meilt kui väliskomisjoni liikmeilt üksmeelse terava vastulöögi.
Olen rõhutanud, et ELi sanktsioonid Venemaa agressiivse tegevuse suhtes on kogu Ukraina kriisi vältel jäänud vähemasti paar etappi maha Kremli sammudest. Olen koos paljude teistega hoiatanud, et selline venitamine ei vähenda konflikti, vaid suurendab hoopiski agressioonile vastuseisu hinda. Alles läinud neljapäeval, 17 juulil, paar tundi enne MH17 katastroofi, hääletasid europarlamendi kolm suuremat fraktsiooni Mistralide müüki kahetsusväärsena kvalifitseeriva parandusettepaneku vastu, seda hoolimata uute liikmesriikide saadikute enamuse toetusest antud ettepanekule.
Viimase nelja päevaga on tõde reaalsusest hakanud jõudma ka Saksamaa, USA, Suurbritannia ning teiste valitsusjuhtide avaldustesse. See, mida loodeti Tšetšeenia sõja eeskujul hoida ebamugava, kuid piiratud ning ohjatava regionaalse konflikti raames, on nüüd ilmutanud oma tõelise olemuse. See seab ka kahtluse alla pragmaatilise lepituspoliitika jätkumise.
Agressiooni pisendamine ning selles kätkevaist ohtudest kõrvale vaatamine on toonud kaasa reaalse ja rahvusvahelise sõja, kus ohvriteks on rahumeelsed inimesed Läänest. Kas saab keegi täna veel õigustada efektiivsete sanktsioonide edasilükkamist sellega, et nood toovad ka rakendajaile endile kahjusid?
Poliitiliste otsuste tegijail tuleb alanud nädalal kujundada lõpuks üksmeel, rakendades Venemaa suhtes viivitamatult täieliku relvaembargo, kehtestades ranged sanktsioonid Vene riiklike firmade ja pankade tegevuse suhtes ning võttes kontrolli alla Euroopa teadaolevad maksuparadiisid, kus Kremli käsilased oma korruptiivset raha talletavad.
Kui 298 hukkunut pole selleks veel piisavalt kõrge hind, siis kas söandab keegi öelda, kui palju süütuid inimesi veel peaks elu jätma? Mõõt on täis. Kaalul pole mitte üksnes Ukraina ja Venemaa saatus. Kaalul on Euroopa kui inimelu ainulaadsusele ja väärikusele põhineva ühenduse usaldusväärsus.
