Tunne Kelam: Liibüa kodusõda on Euroopa Liidu ühtse välispoliitika valikuhetk

15. märtsiks on möödus viis päeva Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmisest Liibüa kohta, neli päeva Euroopa erakorralisest ülemkogust ning kolm päeva Araabia riikide kohtumisest. Kõik kolm kuulutasid lõppu Liibüa diktaator Gaddafi valitsusele, toetasid riigis vallandunud rahvaliikumist ning eriti samme massilise verevalamise lõpetamiseks.

Viimane jätkub ka neil tundidel seoses Gaddafi palgasõdurite kasutatud moodsa sõjatehnika, eriti lennukite ja tankide rakendamisega ülestõusnute vastu.

Kuulates 15. märtsil Brüsselis Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika juhi Catherine Ashtoni esindajat, EL-i välisteenistuse asepeasekretäri Macej Popowskit kirjeldamas Euroopa Liidu poolt põgenike evakueerimise, humanitaarabi ja Liibüa kriisi monitooringu alal astutavaid samme, mille eesmärgiks peetakse antud olukorras “pehmet maandumist” koos “lisaväärtuse” loomisega, ei saa sulgeda silmi Euroopa Liidu uue ühtse välispoliitika suurte eesmärkide ja tegelikkuse vahel haigutava lõhe ees.

Tõsi, hr. Popowskile pole midagi ette heita. Kõrge ametniku vaatevinklist kirjeldas ta olukorda korrektselt kui nentis, et tema ülemus paruness Ashton ei saa toimida omaenda arusaamade järgi, vaid peab arvestama Euroopa Liidu valitsuste tahet ning eriarvamusi — “see on reaalsus, millega seisame silmitsi.”

Ometi, Euroopa Liit tervikuna ei saa mööda vaadata teisest reaalsusest — Liibüas jätkub inimeste massiline tapmine. Isegi Araabia Liiga toetab lennukeelutsooni kehtestamist Liibüa õhuruumis. Olukorras, kus USA arusaadavatel põhjustel eelistab tagaplaanile jääda, on Euroopa Liidul ainulaadne võimalus teostada ammu väljakuulutatud rolli maailmapoliitika tegijana, rahu ning demokraatlike väärtuste kaitsjana. Seda soovivad Liibüa ülestõusnud ise, kelle ajutise rahvusnõukoguga Benghazis soovitas Euroopa Parlament möödunud nädalal koostööd alustada.

Probleemi muudab dramaatiliseks ajategur. Rahvusvahelisele sekkumisele õiguslikult puhta lahenduse otsimisel, milleks on vaja kõigi rahvusvaheliste osapoolte nõusolekut, kuluvad sajad tunnid, millest igaüks tilgub verd. Leedu eurosaadik Vytautas Landsbergis ei kõhelnud võrdlemast Liibüa ülestõusu 1944. aasta Varssavi ülestõusuga, millesse hoiduti sekkumast. Võrdlus võib olla kohatu, kuid Euroopa Liit on tegelikult juba astunud pool sammu sekkumise suunas — Gaddafi on kuulutatud valitsemiskõlbmatuks. Tühik tuleb aga millegagi täita. Ja seda enne, kui ülestõus on verre uputatud ja puruks pommitatud.

Seetõttu on Euroopa Liidu uue välis- ja julgeolekupoliitika juhtide ees senistest suurim väljakutse. On võimalus viidata erimeelsustele, piirduda humanitaarabiga ja toimida madalaima ühisnimetaja tasandil. See tähendab piirdumist deklaratsioonidega, vältides tegusid. Kuid millise mulje jätaks niisugune poliitika paljudeks aastateks sadadele tuhandetele vabadusele ärganud araabia noortele, kes just praegu ootavad midagi rohkemat kui häid soove demokraatia teemadel?

Teine võimalus on võtta juhtpositsioon ja kasutada ära erakordset ajaloolist hetke, edendamaks Põhja-Aafrikas euroopalikke väärtusi koos ehtsa stabiilsusega. Seda olukorras, kus demokraatiat pole vaja eksportida, vaid nõudmine selle järele on kasvanud kohapeal.

Tuleb arvestada, et kui Liibüa diktaatoril õnnestub ülestõus vastu kõiki lootusi likvideerida, siis on see sõnum kõigi autoritaarsete režiimide jaoks maailmas, et reforme nõudvate kodanike vastu aitab ka tulevikus toores jõud.

Araabia noored on tõestanud, et saavad diktaatoritega ise hakkama. Euroopa Liidul aga on vaja tõestada, et ta võtab oma enda põhiväärtusi tõsiselt, nii nagu teda selleks kohustab Euroopa Parlamendi 10. märtsi resolutsioon. Ainult sellisena saab ta võita usaldust muutuvas maailmas.

Link Euroopa Parlamendis 10. märtsil vastuvõetud resolutsioonile.

Autor on europarlamendi Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooni ning väliskomisjoni liige.