Triinu Laan: Šokis hädalised jäävad abita
Järjest rohkem võib kuulda arstide murelikke hääli, kes hoiatavad, et raviraha kärpimine võib viia etteaimamatute tagajärgedeni. Erakorraliseks abiks veel raha jätkub, ent raskesse seisu satuvad eelkõige plaanilisi operatsioone ootavad haiged ja kroonilist tõbede põdejad.
On ju üldteada, et kui haigusele õigel ajal jaole ei saa või kui seda korralikult ei ravita, on tagajärgede ravi tuhandeid kroone kallim kui kohene sekkumine. Nii on järjest enam põhjust muret tunda riigi jätkusuutlikkuse pärast, sest tema kodanikud jäävad üha haigemaks ja vigasemaks. Vanemahüvitisest ei ole kasu, kui laps ei saa vajalikku haiglaravi.
Viimati ehmatas avalikkust teade, et Põhja-Eesti regionaalhaigla Paldiski maanteel asuv psühhiaatriakliinik on sunnitud kolmeks kuuks sulgema osakonna, kus tohterdatakse depressiivsete ja neurootiliste häiretega patsiente. Samas suureneb just majanduslikult raskel ajal vajadus psühhiaatrilise abi järele – inimesed on töökaotusest šokis, võimatud pole enesetapumõttedki.
Suvekuudel vähendatakse pealinnas ka kiirabibrigaade ning aasta pärast on plaanis kaotada kooliarstid. Eriarstijärjekorrad ulatuvad mitmekümne tuhande inimeseni. Üha suureneb patsientide omaosalus ravimite ostmisel. Ent kui inimesel tuleb valida, kas kallis ravim või toit lauale, siis valib ta toidu.
Ma ei kujuta ette, mida tunneb arst, kes peab abivajaja tagasi saatma, sest haiglal ei ole tema ravimiseks raha. Varem või hiljem satub inimese tervise ja raha vahel valima sunnitud arst vastuollu oma südametunnistusega. Ent meedikul ei ole aega tulla tänavale meelt avaldama tulla, nagu ametühingud ähvardavad.
Lühinägelik on see riik, kes asub raha võtma oma inimeste kõige haavatavamalt osalt. Kes on lõpuks see, kes võtab endale vastutuse otsustada, milline inimene väärib ravi ja milline mitte?
