Triinu Laan: Riik ei pea laenuhädalisi aitama

Muutunud majandussituatsioonis selgub äkki, et suure rõõmuga ostetud kodu ei osutugi kindluseks ning pangalaen nöörib kõri. Ja headel aegadel tagalat kindlustamata arutult laenanud inimesed ei oska muud peale hakata kui riigilt abi oodata.

Rahandusministeerium eesotsas Ivari Padariga on välja hõiganud, et riik asub hätta sattunud laenajaid abistama, et nad kodust ilma ei jääks. Eesti pangaliidu esimehe Aivar Rehe andmetel oli eelmise aasta lõpus juba 3500 leibkonnal raskusi laenude tasumisega.

Samal ajal rõhutavad pankade esindajad kogu aeg, et inimesed peaksid kohe probleemide ilmnedes panga poole pöörduma ja uutes tingimustes kokku leppima. Mida pangad tuhandete kodudega ikka peale hakkavad, eks ole — neid huvitab hoopis see, et nad oma raha kätte saaksid.

Inimesi on mitmesuguseid. Ühed jälgivad sissetulekuid-väljaminekuid väga täpselt, teistel on eelarve on enam-vähem tasakaalus; on ka neid, kes kõikidest pingutustest hoolimata vaevu ots otsaga kokku tulevad. Ja on selliseidki, kes oma rahaga üsna süüdimatult toimetavad, mõtlemata, mida tulevik toob.

Kõigil on praegu rasked ajad: hinnad tõusevad, aga palgad mitte. Aga keegi ei ole kunagi lubanudki, et head ajad igavesti kestma jäävad. Seda tuleks laenu võtmisel arvestada, oma võimalused korralikult läbi mõelda.

Kui nüüd riik vahele astub ja otsustab, et hakkab laenu võtnutele abi andma, siis tahaks küsida, milles on süüdi kõik need laenuvõtjad, kes üritavad ise oma maksukoormaga hakkama saada? Miks neid ei aidata?

Kust riik selle raha üldse võtab? Tervishoiuvaldkonnast? Lastetoetustest? Õpetajate palgafondist? Tänavune eelarve on niigi pingeline ja kitsas.

Riik saab aidata stabiilsusega, aga mitte sellega, et võtab end lõhki laenanud inimese kohustused enda peale. Sellega saadab riik selge sõnumi, et süüdimatutel tegudel ei olegi tagajärgi. Oma tegude ja rahakoti sisu eest vastutame siiski ikka ise, mitte keegi teine.