Triinu Laan: Eesti perepoliitika on nagu mobiilidiil
Polegi tegelikult nii oluline, kas see 15-protsendiline kasv motiveerib juba niigi kõrgepalgalist naist sünnitama. Võimalik, et kord juba head palka saavale ametikohale tõusnud inimene oskab mõnda aega ka natuke väiksema rahahulgaga hakkama saada. Neid, kes seda suurt raha saama hakkavad on ikkagi ju vaid marginaalne hulk.
Mind hämmastab vanemahüvitise juures hoopis rohkem see, et seesama riik, kes lapsevanemale head palka makstes annab mõista, et laps on riiklik, mitte eraasi, unustab lapsed pärast pooleteist aastaseks saamist täiesti ära. Riik on nagu laisk teleoperaator, kes pakub küll uutele mobiiliklientidele soodsaid tehinguid, kuid kui klient juba kord käes, jäetakse ta tappevkallite kõnehindade otsa mädanema.
Nii ei jätku piisavalt lasteaiakohti, kärbitakse lastetoetusi ning tahetakse lõpetada tasuta koolilõunad. Kuna ka lasteaednikel ja õpetajatel kärbiti palka, siis võib juhtuda, et riigi uut kodanikku ei kasvata just selleks ametiks kõige sobivamad inimesed. Niisiis on lapsevanema enda asi, kuidas ta täpselt pärast uue maksumaksja sünnitellimuse täitmist hakkama saab ja kas tal jätkub selleks ikka piisavalt aega, jõudu ja vahendeid.
Kuid laps ei kasva ainult raha abil, talle on vaja ka turvalist kasvukeskkonda, Eestis ringi vaadates ei näe seda aga kusagil. Pea iga nädal võib lugeda, kuidas lapsi on väärkoheldud, nad on näljas ja hooletusse jäetud ning lapsi kaitsma palgatud sotsiaaltöötajad ei saa või ei oska aidata. Ka politsei jaoks ei ole „peresisene asi“ tähelepanu väärt.
Nagu riik, pööravad ka kõik täiskasvanud kodanikud tänaval pea kõrvale, kui näevad või kuulevad, et keegi oma last peksab, mõnitab või hirmutab. Võimalik, et noogutavad veel kaasagi, sest „lapsi on ju eluaeg vitsaga kasvatatud“. See ei ole ju ometi meie asi, kuidas tulevane kodanik ja meie pensionide maksja kasvab ja kas tal on meie keskel hea olla!?
