Toomas Vitsut: Võin mürki võtta, et kapo on Savisaart kaua jälitanud
„Mõjuagendi paljastamisega“ alanud ja raha küsimiseks moondunud skandaali eellugu jääb üsna kaugesse aega, umbes nelja aasta taha, kui poliitiline politsei sai valitsuselt käsu uurida erilise tähelepanuga korruptsiooni kuues suuremas Eesti linnas.
„Täiesti juhuslikult“ oli kõigis kuues linnas võimu juures Keskerakond. Uurimise ettekäändeks pidi olema massilise korruptsiooni tõkestamine omavalitsustes. Lugedes ridade vahelt (aga seda tuleb ka tänapäeval teha!): poliitilisele politseile anti korraldus hakata Keskerakonnaga seotud omavalitsusjuhte korruptsiooni eest vangi panema.
Nüüdseks on esitatud mõnele inimesele süüdistus ja mõned asjad on jõudnud ka kohtusse, kus aga alles hiljuti suure käraga risti löödud Pärnu ekslinnapea mõisteti teise astme kohtus õigeks.
Rahaskandaal tõi ilmsiks, et Eesti Vabariigis on opositsiooni juhti viimase aasta jooksul pidevalt pealt kuulatud ja jälitatud. Arvestades valitsuse seatud prioriteete korruptsioonikuritegude avastamiseks omavalitsustes, julgen ma võtta kangemat sorti mürki, et opositsiooniliidrit on jälitatud aastaid ja pidevalt.
Poliitilise politsei nii suure tähelepanu osaliseks saavad sellise kaliibriga tegelased küll nii Eestile lähemates kui ka kaugemates riikides, aga kindlasti mitte nendes, keda me oma eeskujuks nimetame.
Kanajalgadel rajatis
Kui esmalt püüti ajalehtede esikülgedel ja telekanalite peauudisena paisata välja sensatsioonilisi paljastusi Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare Venemaa-sidemetest, siis süüdistajad ei suutnud jääda kuigi järjekindlaks. Algsest mõjuagendi-jutust (see on ilmselt lingvistiline leid) sai peagi raha küsimine valimiskampaaniaks. Pikale ettevalmistustööle vaatamata tuli kogu konstruktsioon välja üsna rabe.
Ehk on omajagu süüd ka neil tõsistel tagasilöökidel, mis tabasid valitsusparteisid vahetult enne Savisaare „paljastamist“. Järjest tulid avalikuks korruptsioonikahtlusega lood Pärnus, Tallinnas, Rakveres ja Jõhvis, kuhu segatud võimuparteilased. Laia traaliga püüdes ei saa ju valida, missugune kala võrku jääb!
Samuti hakkas üha sagedamini selguma, et seadusega ei minda pahuksisse üksnes omavalitsustes, vaid seda juhtub erinevates riigiasutusteski. Uurimise alla sattus näiteks minister Juhan Partsi ametkond ja IRL-i liikmest Maanteeameti juht, aga need ei ole kaugeltki ainukesed juhtumid.
Pärast seda, kui Äripäev tõi lagedale nn kapo komisjoni esimehe luksusvilla skandaali, püüdsin endamisi mõistatada järgmise löögi suunda. Nagu alati, oli valimiste eel oodata, et Keskerakonna vastu tõstetakse süüdistusi korruptsioonis ja Vene-sõbralikkuses. Ja iialgi ei lastaks Reformierakonda ja IRLi puudutavatel skandaalidel meedias domineerima jääda.
Väiksemaid manipulatsioone võis leida küllaga. Kõnekas oli näiteks mitmes lehes ja portaalis ilmunud BNSi propagandateade pealkirjaga „Reformierakond pealinlaste seas popim”. Selle sisu teatas küll hoopis, et Emori uuringu järgi on valitsuse juhtpartei Tallinnas soosituim ühes elanikegrupis – valimisealiste Eesti kodanike seas. Ja isegi selles rühmas on kahe liiderpartei, Reformierakonna ja Keskerakonna toetus küllaltki lähedane, vastavalt 34 ja 31 protsenti. Maha vaikiti aga tõsiasi, et Keskerakond on jätkuvalt pealinlaste seas kõige populaarsem erakond.
Väga raske oleks propagandas kõrvale tõrjuda kümnete tuhandete perede jaoks kriitiliselt pikaks kujunenud töökaotust ja rahva elujärge valusalt laastavat hinnatõusu, kui neid poleks asendada millegi kõmulisemaga. Süüdistus raha küsimises Venemaalt on kindla peale minek! See võib panna isegi need valijad „valgete jõudude“ poolt hääletama, kes viimastel aastatel on kõige rängemini kannatada saanud (kui nad ikka „hundijuttu” uskuma jäävad). Nii lastigi käiku juba 2007. aastal edu toonud skeem, mida Jaak Allik on tabavalt nimetanud „Savisaare teisaldamiseks” (29. dets 2010 Postimees).
Kindla peale minek
Skandaal päästeti valla presidendile, peaministrile ja siseministrile poliitilise politsei poolt tehtud raportite lekitamisega (kes siis ikkagi neist?). Järgnes turmtuli meedias, mis andis põhjuse julgeolekukomisjoni kokkukutsumiseks. Julgeolekukomisjon koosneb ainult valitsuskoalitsiooni esindajatest (kõik poliitiliselt motiveeritud inimesed), ei mingit opositsiooni.
Otsustati avalikustada poliitilise politsei raport hästi valitud episoodidest, mis jätab küll õhku rida ebamugavaid küsimusi (vt 29. detsembri Eesti Ekspressis), kuid nende osas võtab peaminister resoluutse seisukoha, et need pole olulised. Järjekordne rünnak meedias ja ettepanek kapole avaldada ka lindistused, millest keeldutakse.
Kahju, tavaliselt oleme saanud ju Eesti Ekspressis või mõne muu väljaande vahendusel lindistustest põhjaliku ülevaate. Jälle rünnakud meedias, millele järgneb presidendi ja peaministri karm seisukohavõtt.
Kronoloogiast võib näha, et lainetena vahelduvad rünnakud meedias ja oma ametikoha tõttu autoriteetsete poliitpersoonide seisukohavõtud. Ennekõike muidugi nende, kes pretendeerivad märtsis (vaevalt kahe kuu pärast!) toimuvatel valimistel skandaali tõttu võimalikele Keskerakonna elektoraadist vabaks jäävatele häältele.
Tõenäoliselt ongi tegemist seekordsete valimiste põhiteemaga, mille ülalhoidmine või käsitlemine toimub juba eelnevast tuttava loogika järgi – kord teemaarendus meedias, siis poliitiliselt motiveeritud jõudude initsiatiiv. Varuks on jäänud umbusalduskatse Tallinna linnavolikogus, aga nende erinevat tüüpi ühisavalduste jaoks ongi ju ainult vaja fantaasiat, mitte fakte.
Protsessi käigus on püütud kogu Keskerakonnast (mitte ainult selle esimehest) jätta muljet kui Kremli käepikendusest, mille suhtes on eesti valija alati olnud tundlik. Keskerakonna seostamine ebausaldusväärsusega saab aga üha selgemini osaks valimiskampaaniatest (nt Reformi plakat „Võid kindel olla” ).
Kasutatud propagandavõtted tulevad tuttavad ette neile, kes mäletavad veel Nõukogude Liidu aegseid tööliste, talupoegade ja intelligentsi ühtse bloki jõulisi hukkamõistuaktsioone. Kui aga keegi veel aru ei saanud, kuidas valimistel tuleb käituda, siis teeb Eesti põhiseaduse garant – Vabariigi President – selle neile „sisepoliitikasse sekkumata” otsesõnu selgeks.
Autor on Tallinna linnavolikogu esimees, Keskerakonna liige.
