Toomas Vitsut: Koerad hauguvad, karavan kulgeb
Toetus Keskerakonnale valimistel oleks võimaldanud Tallinnas võimu teostada ka üksinda – ülekaal oli ju absoluutne. Sotsiaaldemokraatidele tehtud ettepanek moodustada koalitsioon oli perspektiivist ja vastutustundest ajendatud valik, mis arvestas nii praegust Eesti poliitilist kultuuri kui ka Tallinna laiapõhjalisest valitsemisest tekkivat sünergiat.
Kuigi koalitsiooni kahel osapoolel on sotsiaalses suunitluses paljugi kattuvat, on iga koalitsioon ka kompromiss, mille sõlmivad erineva nägemusega osalised. Kompromiss seisneb kõige üldisemalt praktikas, et pooled räägivad sellest, mis neid ühendab ja vaikivad sellest, mis neid lahutab. Niisugusel alusel sündis ka Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioon Tallinnas.
Ei ole olemas ühtainust ja absoluutset tõde – ammugi poliitikas. Võimul ja opositsioonis olevate poliitikute tõde on peaaegu alati erinev. Erinevalt riigi keskvalitsusest tuleb Tallinnal lisaks opositsiooni kriitikale arvestada ka ajakirjanduse halvustava suhtumisega. Seepeale võibki tekkida mulje, nagu minu kolleegil, et ollakse pidevas sõjas.
Minule on see tunne tuttav juba aastaid – vähemalt niikaua, kui Keskerakond on Tallinnas võimul olnud. Ainuüksi viimasest kümnendist teeb see kokku üheksa aastat. Aga kõigega võib harjuda ja kohaneda, ka sõjas olemisega, ning ma usun, et seda teevad ka meie koalitsioonipartnerid. Afganistanis elab juba terve põlvkond inimesi, kellele sõda ongi „normaalne elu“. Kaldun arvama, et sellist sõda, nagu peetakse juba aastaid Tallinnas, hakatakse ka peagi pidama normaalseks eluks.
Sada päeva koalitsiooni ja sellele eelnenud läbirääkimised on põhjustanud valulise reaktsiooni nii poliitikakoridorides kui ka ajakirjanduses. Tõenäoliselt tunnevad päris mitmed huvigrupid end Tallinnas sündinud liidust ohustatuna. See ei sobi kokku poliittehnoloogide valmishautud plaanidega.
Tulemuseks ongi mitmed aktsioonid, mille eesmärgiks on siduda Tallinna koalitsioonipartnerid üksteisest lahti või vähemalt külvata kahtlust selle koalitsiooni edukuse suhtes. Juba päris algusest peale küsitakse meie käest sagedamini seda, mis meid lahutab, kui tuntakse huvi, mida me soovime ära teha.
Linnavolikogu avaistungil rõhutasin, et Tallinnas tasub arendada opositsioonikultuuri kui linnavalitsemise ühte demokraatlikku osa. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on koalitsioonipartneritena arendanud esimese saja päeva jooksul ka koalitsioonikultuuri ning pole andnud võimalust partnereid teineteisele vastandada. Koalitsioon pole lasknud ennast lollitada ka sellistest võtetest, mille kohta vanarahvas tavatseb öelda: kiida lolli, küll siis loll teeb.
Tallinnas on olnud linnajuhte, kes ei pidanud oma ametis vastu isegi sadat päeva, kuid said linnajuhtimise fakti kirjutada oma CV-sse. Linna arengu seisukohast on sada päeva sama lühike aeg kui hetk inimese elus. Selle aja jooksul oleks raske hinnata koalitsiooni tulemuslikkust linna jaoks, kuid inimlikku mõõdet arvestades on tehtud edukas samm õiges suunas. Tõsisemaid hinnanguid antakse ikka ajalise distantsiga, tagantjärele ja kellegagi või millegagi võrreldes.
Täna võime öelda, et koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
