Toomas Tõniste: Valitsuse plaan toob tervele Eestile sama kehvad teed, kui Tallinnas

Tänaste seaduste järgi tuleb 75 protsenti kütuseaktsiisist saadud rahast kulutada teede parandamisele. Kui aga valitsuse esitatud eelnõu riigikogus vastu võetakse, hakkab teede rahastamine sõltuma valitsuse suvast ning sellega kaob stabiilsus ja järjepidevus. Ühtlasi luuakse võimalus rahastada teede arvelt teisi valdkondi või kinni maksta valitsuse jooksvaid kulutusi. Sest teed ju paraku ei hääleta.

Valitsus on põhjendanud teede rahastamise lahtisidumist kütuseaktsiisist sellega, et tagada suurem eelarve paindlikkus ja viia teede rahastamine kooskõlla reaalse vajadusega. Tegelikult on selle jutu taga vajadus võtta koalitsioonilepingus antud lubaduste täitmiseks raha teede arvelt.

Valitsuse heaks kiidetud riigieelarve strateegias ongi juba teehoiuks kavandatud 25 miljoni euro võrra vähem raha, kui näeb ette hetkel veel kehtiv teeseadus. Seega, kui valitsus räägib vajadusest viia teede rahastamine kooskõlla reaalse vajadusega, siis tähendab see, et nende hinnangul on reaalne vajadus teede rahastamiseks senisest hoopis oluliselt väiksem.

Tegemist ei ole esimese korraga, kui poliitikas tõstatub teede rahastamise vähendamine, küll aga on üllatav, et teede rahastamise vähendamisest on saanud valitsuse ametlik seisukoht. Tuleb arvestada, et teede rahastamise vähendamise negatiivsed mõjud on pikaajalised ja avalduvad mitmel moel.

Esiteks on infrastruktuuri hea seisukord tähtis majandusarengu eeldus. Aastateks 2014-2020 koostatud transpordi arengukava kohaselt on teedevõrk Eesti transpordisüsteemi kõige olulisem osa ning arengukava näeb ette, et aastaks 2020 peab halvas või väga halvas seisukorras olevate riigimaanteede osakaal vähenema 10% võrra. On selge, et väheneva rahastamise tagajärjel halveneb teedevõrgu olukord, mis omakorda mõjutab majanduse käekäiku.

Teiseks on teede seisukorral otsene seos liiklusohutusega. Transpordi arengukavas on võetud sihiks, et aastaks 2020 langeks liikluses hukkunute arv alla 50. Valitsuse plaan viib meid paraku sellest eesmärgist kaugemale.

Kolmandaks eeldab teedevõrgu korrashoid ja arendamine pikka planeerimist. Teede rahastamise kütuseaktsiisi laekumisest lahti sidumisega võetakse sellelt valdkonnalt rahastamise kindlus ning võib karta, et kui see kord juba tehtud on, siis lihtsat tagasiteed ei ole.

Teede korrashoiuks tarvilikku raha hakatakse näpistama muudeks asjadeks. Tallinna hoiatav näide võiks valitsust tagasi hoida. Lugege kokku, kui palju on Tallinna tänavatel liiklusmärke „Ohtlik kaev" ja „Vajumine". Need märgid tuletavad meelde seda, et kui teed-tänavad kord juba käest lasta, siis parandamine on paraku kordi kallim kui olnuks nende korrashoidmine.

Sisuliselt on riik jõudnud samasse punkti, kus Tallinn oli mõned aastad tagasi, mil teed unarusse jäeti. Selle tagajärg on paraku maksumaksjale ja autoomanikule kurb: löökaugud, kindlalt!

Tahaksin selle eelnõu esitanud valitsuse peaministrile meelde tuletada, et isegi kui Eestile pole tema meelest vaja suurt narratiivi, siis teid läheb meil kahtluseta vaja ka edaspidi. Nende unarusse jätmise pikaajaline tagajärg on Eesti konkurentsivõime langus ja "vajumine".