Vastus küsimustele on jah, kui tegemist on suhtumises Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmetesse, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna poliitikasse või Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna esimeestesse. Asi on tõsine, mitte vaid maailmavaateline.

Mees, kes on kirjanik, kirjutab:
„Lisaks kannustab okupante alati tagant ka teatud ebakindluse tunne, sest ega iial ei tea ju, kui kauaks õnnestub võimule jääda.“ (EPL, november 2009)
Tallinna legitiimset linnavõimu võrdleb kirjanik okupantidega.
See on labane hr. Andrus Kivirähk, väga labane. Kivirähu hirmu võib muidugi mõista, sest samas EPL arvamusartiklis ta kirjutab: „Igal juhul on nüüd, pärast neid imelikke läbirääkimisi, üsna kindel, et peaministri toolile ei istu Savisaar mitte iial.“

Laupäevases EPL-s ületab Kivirähk aga juba sündsuse piirid:

„Näiteks Katrin Saks võiks tõestada, et kui ta nimetati kultuuripealinna nõukogu uueks liikmeks koos Moonika Batrakovaga, siis ei tehtud seda mitte sellepärast, et ta on samasugune nagu Batrakova, vaid mingil muul põhjusel. Või — kui ta nimetati tõepoolest sellepärast, et linnajuhtide meelest on ta samasugune kui Batrakova, siis oleks viimane aeg mõne veenva teoga näidata, et nad on eksiteel.“

Solvata korraga kahte naisterahvast! No ma ei tea… Kui Kivirähk ilmselt Katrin Saksa ka tunneb, kuigi ma ei usu, et endine europarlamendi saadik, praegune Tallinna volikogu aseesimees tema nõuandeid väga vajaks, siis Moonika Batrakovat Kivirähk küll vaevalt tunneb. Ilmselt pole ta temaga isegi sõnakestki vahetanud. Missugusele informatsioonile ja allikatele tuginedes saab siis hr. kirjanik pr. Saksa ja pr. Batrakovat võrrelda?

Väga labane, hr, Kivirähk, väga labane.

Aga saab veel labasemaks minna. ERRi Raadio 2 saates, „Omakaitse“, mille üks autor on kirjanik Andrus Kivirähk, ilguti poetess Marie Underi ja poeet Artur Adsoni seksuaalvahekorra üle nimetades seda… Tea peate seda ise kuulama.

Väga labane hr. Kivirähk.

Mõi päev tagasi helistasin ühele praegusele koalitsioonipoliitikule, riigikogu liikmele ja ühe tähtsa nõukogu liikmele, et küsida hiljuti esitatud eelnõu kohta. Poliitik on mu ammune tuttav. Kõnel on ka tunnistaja.

Nagu muuseas teatas ta mulle, et on objektiivne tõde, et Keskerakonnal pole kunagi õigus, et seal töötavad vaid rumalad inimesed, kes teevad kahjulikke otsuseid. See olevat juba ammu kokku lepitud. Ja olevat üks veel rumalam erakond, kelleks on rohelised — hullemat parteid enam ei olevatki. Arvasin, et ehk on maailma mastaabis kommunistid siiski hullemad… Aga ta arvas, et ei, kõige hullemad on rohelised. Arvasin, et riigikogu liige teeb nalja. Aga ei. Keskerakonnal pole a priori õigus iialgi ja rohelised on kahjulikud.

Minu tuttava toon annab aimu sellest, missuguses mastaabis on kokku lepitud Keskerakonna mõnitamises ja tema ajakirjanduslikku isolatsiooni jätmises. Sama tendents areneb ka sotside suhtes.

Kui ajakirjandusteooria järgi peaksid ajalehed ja infot vahendavad meediategelased olema skeptilised istuva valitsuse suhtes, siis meil seda ühiskonda tervendavat mõju, vähemalt praegu, ei kohta.

Nii Postimehe kui ka Ekspress Grupp valitsust ei koti. Vahel ehk ainult presidenti. Sedagi siis kui too ajakirjandust nahutab. Küll aga ei möödu päevagi, mil mõnitatakse Keskerakonda, tema liikmeid ja esimeest. See milliste labaste ja ebatsensuursete sõnadega sõimati Mailis Repsi kommentaariumites, on ennekuulmatu. Neinar Seli andis kohtusse 10 korda tagasihoidlikumad netikommenteerijad, kes tema isiku suhtes arvamust avaldasid…

Enamik nädalalõpu tele- kui ka raadiosaated — nii tõsised kui ka pilasaated, lubavad endale Keskerakonna suhtes kõike, mida sülg suhu toob. See on poliitika. Nüüd ma tean, otse riigikogu liikme suust, et see on kokku lepitud, meediumide omanikud ja peatoimetajad, on kokku leppinud, et Keskerakond on out, on pööbel ja tema esimees on lindprii on out. Teda välditakse enamikes diskussioonides.

On viha. Piiritu ja silmipimestav viha Keskerakonna ja tema liikmete vastu. Seda aktsepteerivad enamik ajalehtede-, tele- ja raadiojuhte. Seda viha saavad tunda nüüd ka sotsid.

Eesti Ajalehtede Liidu ja BNS organiseeritud üritusel „Meedia-, poliitika ja äriliidrite aastakonverentsil „Meedia ja masu“ olid esinema palutud Toomas Hendrik Ilves (ette rutates olgu öeldud, et president oli objektiivne ja väga kriitiline ajakirjanduse suhtes, aga ta sai kohe ka vastu nina, EPLis näiteks), IRL esimees Mart Laar, Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik, IRL minister Juhan Parts. Vestlusringist võttis osa IRL minister Marko Pomerants, Reformierakonna toetaja ettevõtja Neinar Seli, Ainar Ruussaar (BNS) ja Priit Leito (TV3).

See oli Eesti liidrite aastakonverents, mitte IRL parteikonverents nagu esinejate nimekirja vaadates võiks arvata…

Ilmselt ei kuulu EALL ja BNS arvates Eesti meedia-, poliitika- ja äriliidrite hulka ükski Keskerakonna inimene, Roheliste esindaja ja sic! sümptomaatiline on see, et liidrite hulka ei kuulu enam ka ükski sots. Isegi Marju Lauristin mitte! Rääkimata Hannes Rummist, Katrin Saksast, Maimu Bergist, Ivar Tallost ja paljudest teistest sotsidest ajakirjanduse ja masu tundjatest.

Täpselt sekund pärast seda, kui oktoobris anti allkirjad Tallinna koalitsioonileppele, olid meie „juhtiva“ ajakirjanduse poolt varem taevasse tõstetud sotsid põrgusse saadetud. Ilmselt on niisugune hetkeline meelemuutus võib-olla isegi 90% meie ajakirjanike hulgas ka maailma ajakirjandusajaloos ainulaadne, aga eks Marju Lauristin teab paremini. Nii suur on viha. Viha, mis teeb ajakirjandust.

Lugupeetud härrad Muuli ja Samost, kes te ilgute riigikogu liikme Peeter Kreitzbergi üle ja mõnitate räigelt nn Repsi eelnõud vaid ühe ebaõnnestunult sõnastatud punkti pärast. Jah, vaatamata suurele rahva usaldusele ning heale teleprogrammile on tasakaalustatus ERR-s probleem. Selle tunnistuseks on ere näide uisutamise ülekannetest. Lugupeetud kultuuriminister pr. Laine Jänesega peeti vajalikuks pikk ja pidulik intervjuu teha, sest ta oli autasustajate seas, orgkomitee esimehe hr. Edgar Savisaarega aga mitte.

Kui ETV tegi saates “Aeg Luubis” loo, et hakatakse tegema kahte filmi — Toomas Hendrik Ilvesest ja Edgar Savisaarest, siis vaatamata minu ja ka ilmselt Artur Talviku kinnitusele, et tegemist pole propagandafimidega, püüdis ajakirjanik seda ikkagi just nii näidata. Vaatamata, et isegi filmide stsenaariumegi veel pole.

Kuigi kinnitasin, et Savisaare filmi ei rahasta Tallinna linn, pidas ajakirjanik ikkagi vajalikuks toonitada, et kui linn oleks seda teinud, oleks asi väga halb. Asi ongi halb, aga seda vist toimetuses. Tulevases filmis aga on kindlasti üheks analüüsiobjektiks sallimatus Eesti ühiskonnas.

Miks see on nii? Asi on väga tõsine. Niimoodi ei saa see enam jätkuda. Julgen oletada, et Eesti kodanik ei saa enam kodumaistest telekanalitest ega lehtedest adekvaatset informatsiooni või peab seda ridade vahelt lugema. Nii nagu olime harjunud seda tegema nõukogude ajal.

Üks mu vana kolleeg, kes oma nime avaldada ei soovi, kirjutab:

“Meedia on nüüdisaegse ühiskonna võtmesüsteem. See on põhiline kognitiivne süsteem, mille abil ühiskond konstrueerib oma kollektiivset kujutlust tegelikkusest. Seepärast nimetatakse nüüdisaegseid ühiskondi tänapäeva sotsiaalteaduses sageli meediakultuuri ühiskondadeks … Valitsev arusaamade ja orienteerumise muster, mis suunab sootsiumi liikmete tegevust, ei sobi reaalsesse maailma. See ei võimalda pidevalt muutuva keskkonnaga kohaneda ega lahendada esilekerkivaid probleeme. Eestis peetakse meediat pelgalt propagandavahendiks, mis on lähedalt seotud poliitikaga ja eks EALL ja BNS konverentski oli selle avaldus — meedia ja masu suhetest kutsuti rääkima vaid IRL poliitikud ja mõned ärimehed. See näitab konverentsi korraldanud EALL-i baasarusaamu. Nad ei teeni mitte rahvast ja avalikkust, vaid näevad ennast ühe poliitikatoimijana…“

Üks online-uudis, 22.01.2010:
“USA ülemkohus otsustas pärast ägedat vaidlust napi ülekaaluga tühistada sajandivanused piirangud, mis kehtisid suurkorporatsioonidele oma eelarvest poliitiliste annetuste tegemisel. 5-4 häälteenamusega jäi peale seisukoht, et praegune kord, mis keelas ettevõtetel ja ametiühingutel teha poliitikutele otseannetusi, oli tsensuuri üks vorm ning seega vastuolus sõnavabadusega,
Selle otsusega muutub oluliselt poliitiline maastik riigis, samuti presidendi- ja kongressivalimiste kampaaniate rahastamise süsteem. Edaspidi saavad ettevõtted ja ametiühingud maksta kinni kandidaatide poliitilisi reklaame ka vahetult enne valimisi.”

Eesti ajakirjandus pole sellele uudisele tähelepanu pööranud ja ma tean põhjust. Võtmesõna on tsensuur.

USA ülemkohus, kelle demokraatlikuses pole vist põhjust kahelda, peab otseannetuste tegemise keelamist tesnsuuriks. Mõelge keeldudele, millest Eesti seadused kubisevad. Ka ringhäälinguseadus.