Toomas Lepp: ETV peab vana-aasta õhtul olema nii lunastaja kui karistaja
Eesti Televisioon on siin selgelt olnud privilegeeritud seisus nii tegemiste kui ka vastukajade poolest, sest tõepoolest traditsioonide vastu ei saa. Ka televaatajate arvu tõus 12-nda tunni lähenedes on traditsiooniline, vaatamata sellele, mis ekraanilt parajasti tuleb. See on kindlas korrelatsioonis söödud süldi ja joodud viinaga. Mida eriti oodatakse, on nali ja huumor. Selle pillerkaari lõpetab “tema” kõne, kus elu paika pannakse, kiidetakse ja laidetakse. See on meie katekismus.
Sel aastal tõstatas Aune Past küsimuse, kas pidusele seltskonnale ikka on mõtet pärleid pilduda? Sama arvas, muide ka president Meri. 1998. aastal ütles ta, et sooviks hoopis, et presidendi kõne oleks eetris 1. jaanuaril kell 12, enne Viini kontserdi algust. Algatus ei teostunud, sest tookordne lossiülem Piret Saluri arvas teisiti. Tema mõttekäik toetus traditsioonile, Eesti rahvas ootab “tema” esinemist - nii on olnud ja peab ka edasi olema. Muide, kes mäletab, siis enne südaööd kõneles alati “tema ise” ka juba nõukogude ajal. Nii, et ikkagi traditsioon.
Eesti Televisioonilt oodatakse vana-aasta õhtul kõike, ta peab olema nii lunastaja kui ka karistaja. Üheks traditsiooniks on AK aasta sündmuste kokkuvõte. Sel aastal viisid seda läbi uudisteankrud Kadri Hinrikus ja Johannes Tralla. Saade oli korralik, kuigi veidi norralik, st veidi iseäralik. Kes ütles, et sisu on see iva ja vorm - see on kooruke? Võib olla vastupidi. Ja seda suutis ETV tänavu oma vana-aasta programmis mitmel korral tõestada. Saatejuhid, vahel veidi ebalevad, olid asetatud väga huvitavatesse keskkondadesse, suurt plaani ei näidatud, selgelt mängiti misantseeni peale, mis ka õnnestus, vaatajale oli see kindlasti ootamatu.
Sooritatud oli “2011 AK-s” väga leidlikult. Sisuliselt haaras saade representatiivselt küll kodumaa ja maailma aastasündmuste galerii, aga kuna erinevad lõigud kanti ette väga erinevas kvaliteedis ja kommentaarid olid napid, siis ei jõudnud vaataja neid omaks võtta – kõik see tekitas võõristuse sisu ja vormi vahel. Kokkuvõttes siiski huvitav ja hästi vaadatav. Ma ei oleks küll sellesse saatesse toonud jalgpalli ega unustanud KAPO skandaali. See selleks.
Traditsiooniliselt ei saa vana-aasta programm läbi ilma muusikata. Eri maitsetele püüti pakkuda seda Peeter Oja diskovormis. Kas siin kehtis sisu ja koorukese vahekord vice versa? Sisu polnudki. Kui kreeklase disko algas paljulubavalt – “Kui Merkel veel kreeklasi mõnitab, siis keelame neil Pythagorase teoreemi kasutamise,” siis edasised naljapüüdlused suubusid tüütute enesekordusteni. Nali enam ei lõiganud ja Kreekast hakkas juba kahju. Peaks kreeklaste ees vabandama, et nii magedat nalja tegime. Solist Oja oleks väga lavastamist vajanud, tema temperament nagu tahaks pudelist välja, aga disko matab anded. Jääd nagu nalja ootama, saad aga mageda tantsu ja diskoga vastu pead. Ei seksi, ei nalja, ei kirge, ei joobumust - vaid ühe hullu higistamine lilla-punakas laialivalgunud häguvalguses.
Kivipallurit pole mõtet mainidagi, kas keegi tahtis siin nalja teha? Supp, rosolje, sült! Laudadel need vähenesid, ekraanil aga suurenesid. Ees ootas lihavaagen! Kolm ilusat naist, üks inetu mees. Soolise võrdsuse volinik tõstis kulmud ja algas Killer tšikkide saade. See oli lihtsalt halb saade. Miks? Jällegi sisu ja vormi vastuolu. Kristjan Nuudi kaamera oli leidlik, valgused meisterlikud – absoluutselt profesionaalne kaameratöö – nii meisterlik, et sisuline lõtvus ja kohatine režii ja näitlejate saamatus paistsid kaugele välja. Saatpalu koerahäälena oli lausa dilentatismi tipp, pealegi polnud koerakesel midagi erilist öelda. Tegijad ilmselt alavääristasid publikut. Kui soovitigi pakkuda erootikat, siis selle asemel oli tulemuseks vuajeristlik sisekarje, mis vahetevahel muutus labaseks kepilauluks – “Pane mind”. Tundmatu kommentaator-lurjus võtab netiavarustes teema kokku (ja neid, kes samamoodi arvavad on sadu) sõnadega „Kvaliteetne jama“.
Saatevigad võivad ju programmis olla, kuigi nad on muutunud samuti ehk liiga „traditsiooniliseks” ning seega veidi tüütuks. Tean, et neid salvestatakse ja hoitakse erilise hoolega just 31. detsembri jaoks ja miks ka mitte. Üks toredatest naljadest tehti ära populaarse jalgpalli kulul. Oli see nüüd klipp või saateviga või mis, aga minu arvates tõeline elunali. Rahvusvaheline seltskond, fännihullus ja lausa aafrikagraatsiline kehakeel toimisid adrenaliinina. Lühike ja hea.
Nüüd aga kolmest superõnnestumisest
Debelakk, Tujurikkuja ja Edekabel. Need kaaluvad üles eelnevad maitsevääratused ja lubavad ETV-le anda väga hea hinde.
Kui Killer tšikkide ja Peeter Oja saadetes jäi sisuline pool totaalselt vormilisele alla, siis Rohke Debelaki libauudised tõestasid vastupidist, suhteliselt kesisele vormile vaatamata suudab hea verbaalne nali teha ilma. Seekord nii otse kui ka kaude.
Pilt stuudios oli suhteliselt morn ja igav. Selge, et püüti olla nagu uudised. Kui AK suutis esitada pilti seekord väga teatraalselt, siis naljasaade vastupidi, sure või igavusest ära. Aga naljad seevastu 5+. Juhan Viiding on kord öelnud, et kalambuur on vaese inimese nali, ja siia see tsitaat sobib. Debelakil on kalambuure käisest tõmmata, üks vaimukam kui teine – elamislubade ostuluba, kummitempel, tundmatu koht, puudega inimese parkimine jne. Nauditavad olid Raekoja platsi kuusenali ja eriti ilmaennustus. Kes otsis, leidis ka sügavamaid alatoone ja ühiskonnakriitikat.
Kuigi Hendrik Normann on oma suutlikkust imitatsioonikunsti alal vaatajatele korduvalt tõestanud, siis ikka ja jälle tuleb tunnistada – on andekas inimene.
23 erinevat rolli pole naljaasi. Ka selles saates on sisu ja vormiga nagu peab - vorm ei prevaleeri, lastes näitlejal särada. Maire Radsini režii on just parajalt täpne, et Normanni karakterid esile tuleksid ja vaataja neid originaaliga võrrelda jõuaks. Kiita tuleks ka Mare Bachmanni, kes suudaks särava grimmi teha kasvõi sajale parodeeritavale. Kui ainult Normann jõuaks.
Vaatamata heale ja väga heale, saab olla veel midagi, millest saab rääkida ülivõrdes.
Koguneb üks seltskond, kes mõtleb, kes teeb, kellel on ambitsiooni ja kellel on annet. Peale selle on sellel seltskonnal närvi, maitset ja naljasoont. Ja palju kannatust. See on tujurikkujate meeskond.
ETV saab andeks kõik õhtu ebaõnnestumised, sest Tujurikkuja kõrval kahvatub minevik ja lööb helendama tulevik. Voldemar Pansol on tuntud ütlus, et hea näitleja koosneb 99% tööst ja 1% andest. Tujurikkuja puhul on tegemist 100% töö ja 100% andega.
Tujurikkuja tänavused sketšid on eranditult sotsiaalse närviga, puudutades nii poliitikat, inimloomuse süvahoovusi kui ka rahvuslikke allusioone. Kuigi palju on räägitud saate viimasest Haloneni ja Ansipi võitlusklipist, ei jää eelnenud naljad sellele sugugi alla. Efektne teostus ja ootamatu poliitvabadus lennutavad aga viimase orbiidile, kus see mõnede arvates olema ei peaks. Kirjanik Erik Tohvri võtab nalja nii tõsiselt, et neab Postimehes isegi tervet rahvast: “…kuna ETV otseselt esindab Eesti riiki, peaks valitsus Soome presidendi ees juhtunu pärast vabandama. Igatahes on see tänavapoisilik mõtlematu ulakus jätnud kaugele paistva pleki kogu Eesti riigile ja tõendab, et kuna paljudel meist ei ole korralikku lastetuba, tuleb kogu eesti rahvasse suhtuda ettevaatusega”. Sic! Sic! Sic! Andku jumal meile jõudu!
Ma soovitaksin härra kirjanikul siiski mõelda, miks sõi Halonen ära sõitjad just Soome turismibussist Pohjolan matkat, mitte aga ei võtnud bussi liinilt nr. 18. Ja miks Ansipi võidu taustal loeti Johannes Semperi ENSV hümni sõnu. Ja miks tuleb tasumise tund?
Kindlasti oli tänavune Tujurikkuja küpseim ja olnutest parim. Siit edasi viib tee vaid suurde filmi.
